Erkki Bahovski: miks Eesti-Vene poliitilised suhted niipea ei parane

Erkki Bahovski

Diplomaatia peatoimetaja

Märtsi lõpus jäi möllava koroonaviiruse tõttu suurema tähelepanuta uudis, mille järgi ütleb 75 protsenti venemaalastest, et Nõukogude aeg oli parim aeg nende kodumaa ajaloos. Ainult 18 protsenti venemaalastest polnud Levada keskuse küsitluse kohaselt nõus sellega, et Nõukogude aeg kujutas Venemaa ajaloos parimat perioodi.

Sellesse uudisesse on peidetud päris palju. Saame vastuse küsimusele, miks Eesti-Vene suhted niipea veel ei parane. Miks?

Vastamiseks tuleb naasta laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise päevadesse. Sel ajal kostus Venemaalt, aga ka Eesti seest hääli, mille järgi ei saavat Eesti üksi hakkama ja pöörduvat varem või hiljem emakese Venemaa rüppe tagasi.

Ent läks teisiti. Eesti sai hakkama. Lõimumine Lääne majandusega andis Eestile võimaluse keerata Venemaale selg ja minna oma teed. Siinses kontekstis on oluline rõhutada, et väga vähe eestlasi peab Nõukogude aega parimaks ajaks oma kodumaa ajaloos.

Seega ei nuta enamus Eestis taga ka Nõukogude Liidu lagunemist. Kuid meenutagem, mida ütles Venemaa president Vladimir Putin 2005. aastal: et Nõukogude Liidu lagunemine oli suurim geopoliitiline katastroof 20. sajandil. Nõukogude Liidu lagunemine oli järelikult midagi, mida mitte soovida ja lagunemine tähendas ka seega ka valet kurssi. Venemaalastele on sügavalt mällu juurdunud, mis toimus 1990. aastail Venemaal, kus valitses kauboikapitalism ja inimesed vaesusid.

Samas tähendab Eesti hakkamasaamine, et Eesti on Venemaale justkui väga ebamugav näide sellest, kuidas Nõukogude Liidu lagunemine võib olla ikkagi tõukeks edukale arengule. Vene propaganda üritab küll näidata aeg-ajalt Eestit kui läbikukkunud riiki, aga pole suutnud vastata küsimusele, miks Eesti elatustase on Venemaa omast kõrgem.

Niikaua, kui Eesti on edukal kursil, poliitilised suhted ei parane. Sest ei saa suhelda normaalselt riigiga, mis olemuslikult sümboliseerib Nõukogude Liidu lagunemise õigsust. Siin võib jälle endale tuhka pähe raputada ja rääkida Eesti liidrite russofoobiast – see pole kusjuures õige – ja USA ees pugemisest, aga põhimõtteliselt on see kõik infomüra. Ükski Eesti poliitiline liider ei teeks avaldust, mille järgi oleks Nõukogude Liit midagi, mille järele peaks Eestis keegi igatsust tundma.

Seega on Eesti-Vene suhted struktuurse probleemi ees, mida ei lahenda liidrite väljavahetamise või ilusate poliitiliste avaldustega. Need, kes peavad ligi 30 aastat kestnud, taasiseseisvusjärgseid Eesti-Vene poliitilisi suhteid ebanormaalseks, peaksid enne vastama mõnele küsimusele. Näiteks, missugused oleksid normaalsed suhted naaberriikide vahel? Nagu Soomel ja Rootsil? Jah, aga kui referentsiks võtta näiteks Iisrael ja Süüria või laiemalt Iisrael ja Araabia riigid, on Eesti-Vene suhted täitsa head.

Seni mängis Kalev/Cramo korvpalli Ühisliigas, mis tähendas sisuliselt Venemaa meistrivõistlusi. Uku Suviste osales Venemaa talendisaates. Miks mängib Iisrael korvpalli Euroopa, mitte Aasia meistrivõistlustel? Vene uudistesaadetes nimetatakse Eestit ikka selle nimega (Эстония), mitte nagu Iisraeli, keda araabia uudistesaated tavatsevad nimetada ’nakba’ks’ (katastroof).

Fundamentaalsem küsimus on samas, kas nõukogude-nostalgia on levimas ka eestivenelaste, eriti noorte seas. Paljudele eestivenelastele on Nõukogude Liit samuti kuldaeg. Kui eestivenelased suhtuvad tervikuna Nõukogude Liitu nagu venemaalased, ei tule lõimumisest midagi välja ja eestlased ja venelased eksisteerivad edasi paralleelmaailmades.

On siiski mõni lootustandev märk, et eestivene noored ei pruugi Nõukogude Liitu fännata nii nagu vanem põlvkond. Esmalt pole mälestus Nõukogude Liidust nii tugev ja teiseks pole üleminek kapitalismile Eestis ka nii kontrastne olnud kui Venemaal. Eestis oli ka kõike seda, mis Venemaal – šokiteraapiat, kauboikapitalismi ja röövmajandust, kuid jalad saadi alla kiiremini, juba 1993. aastal ilmnesid esimesed märgid edasiminekust.

Liiatigi on koroonakriisiga eestivenelased hakanud senisest enam vaatama ETV Plussi. Viimase Kantar Emori küsitluse järgi peavad eestivenelased ETV Plussi usaldusväärseimaks kanaliks (37%), seda palju rohkem, võrreldes näiteks RTRi (15%) või PBKga (14%). ETV Plussi vaatajaskond on lühikese ajaga kolmekordistunud (olen näinud ka arvamust, et lausa neljakordistunud). Kogu meepotti aga tilgutas tõrva Tallinna linn, mis ostis uudistesaateid ikka PBKlt.

9. mai võib osutuda nüüd tõehetkeks näitamaks, kui suur on nõukogude-nostalgia eestivenelaste seas. Koroonakriis selleks ajaks kindlasti läbi ei ole.