Eelmisel laupäeval kirjeldasin ettekülvamise protsessi selle üldisemates joontes, aga sellega ning samuti taimede toas ettekasvatamisega on seotud ju tegelikult veel palju pisiasju. Neist sõltub, kui terved ja tugevad taimed me suudame väljaistutamise ajaks kasvatada.
Näiteks on üks oluline teema selle juures valgustusolud. Kui meil pole käepärast just taimelampe, mille alla oma tärganud tibukesed kasvama tõsta, siis sõltume looduslikust valgusest, mis teadagi on meie laiuskraadidel, nagu on, ning aknalaua tingimused halvendavad olukorda veelgi. Sellepärast hoiatatakse tihti ettekülvidega liialt vara alustamise eest. Veebruaris tehtud külvid päris kindlasti ei saa aknalaual oma vajalikku valgust kätte, ja siis on kiirema kasvuga taimedel, näiteks tomatitel, tavapärane praktika lihtsalt välja venida ja nõrgaks jääda. Pärislehed ei arene vajaliku tihedusega, vars ei jämene vajaliku määrani, taim jääb hapraks ning heledaks. Ka istutada on niisugust habrast vibalikku raske, sest ta murdub kergesti ja saab hõlpsasti viga. Pärast kasvuhoonesse istutamist võtab veel omajagu aega, kuni ta kosub ja arengus normaalsetes tingimustes üles kasvanud taimele järele jõuab.
Sellepärast on taimelampideta koduaednikul õigem külvata tomateid umbes märtsi keskel ja kindlasti hoolitseda selle eest, et tärganud taimetittede päralt oleks maja kõige päikeselisem aknalaud. Teatav väljavenimine tuleb aga sellest hoolimata – valgust tuleb neile ju vaid ühelt poolt, aknast, ning pilviste ilmadega pole sedagi piisavalt. Samas sunnib toa soojus neid üha kasvama.
Sellepärast oleks hea jälgida, et tuba, kus taimi ette kasvatame, ei oleks liiga soe. Aknalaual on muidugi kraad või paar jahedam kui toas endas, aga siiski. Ideaalne temperatuur aknalaual peaks olema 16–17 kraadi, mis tähendab inimese jaoks siiski jahedapoolset, nii 18kraadist tuba. Vähesed meist lepivad sellega. Selles olukorras aitab paar korda päevas õhutamine, aga seda tuleb teha nii, et külm õueõhk taimedele peale ei käiks. Samuti peaks aknalaual kasvavaid taimelapsi iga paari päeva tagant valguse suhtes pöörama, et nad ühtlasemalt areneksid.
See, et väetamisega tasub aknalaual ettekasvatatavate taimede juures ette vaadata, on nagunii üldlevinud tarkus, ja kõlab tegelikult lihtsamalt, kui tegelikult on. Miks? Sest kõige raskem on hoida parajust. Ühest küljest peame tagama, et taimel ei tekiks kitsas potis kasvades toitainetepuudust (mis ilma väetamiseta täitsa kindlasti tekib – ka minul on õnnestunud niimoodi üles kasvatada äbarikke siniseks tõmbunud tomatitaimi), ja teisalt hoidma, et manustatud väetis seda taime meeletult kasvu viskama ei pane, mis lõpeks hirmsa väljavenimisega.
Paprikatega on aknalaual natukene lihtsam, sest nende kasvutempo on tomatite omast tagasihoidlikum. Kuid kõiki kirjeldatud põhimõtteid peaks silmas pidama nendegi puhul.
Mille suhtes veel peaks ettevaatlik olema, on teised toataimed samas ruumis ettekasvatatavate noortaimedega. Eriti kui need toataimed on tulnud majja alles hiljuti kingitusena või sõbra või vanaema aknalaualt või lillepoest. On hulk väikesi vastikuid kahjureid, kelle olemasolu me võibolla pikka aega ei pruugi tuvastadagi, enne kui avastame, et kes põrguline mu väikeste paprikate lehed kobruliseks on närinud või miks on noortaimedele tekkinud imelikud ämblikuvõrgusarnased moodustised. Või miks mu noortaimed ei taha üldse kasvada – ja igaks juhuks uude mulda istutades märkad, et neil on juured vaata et täiesti ära söödud ja ümber taimede lendlevad pisikesed äädikakärbse moodi putukad.
Kedriklest, villtäi, karilased, leinasääsed – kõiki neid võib halva õnne korral lillepoodidest toataimede peal kaasa saada, ja kui me suurema ja tugevama taime peal võibolla neid kohe ei märkagi, siis taimetittede peal saame ruttu aru, et midagi on valesti. Iseasi, kas piisavalt ruttu. Need elukad on võimelised tuksi keerama kogu meie külvi.
Karmid kogemused on mulle õpetanud, et targem on sellest toast, kus ettekasvatus käib, toataimed selleks ajaks üldse teise tuppa ära viia. Et ei tuleks halbu üllatusi.
küllaltki sisukas lugu, tanud ..!