Kui on olemas toasoe, just paraja sõmerusega ning suhteliselt toitainetevaene külvimuld, augustatud põhjaga külvikarbid, meelepäraste ettekasvatamist vajavate taimede seemned, vee- ja päikesekindel marker, käärid seemnepakendite avamiseks, väikses kastekannus toaleige vesi külvide kastmiseks ja sildid-lipikud nende märgistamiseks, võib pihta hakata selle kõige põhilisemaga. Seemned mulda!
Aga seemneid karpidesse külvatakse ka erinevat moodi. See oleneb põhiliselt asjaolust, kuidas plaanime oma taimekesi edasi kasvatada ja mitu korda neid suurematesse nõudesse hiljem ümber pikeerida.
Mina pikeerin oma paprikaid ja tomateid enne kasvuhoonesse istutamist kaks korda. Kõigepealt üsna kohe pärast esimeste pärislehtede ilmumist ükshaaval umbes nii suurtesse kiletuutudesse või pottidesse, millega kevadel Bauhofis võõrasemasid müüakse. Ning aprillikuus pikeerin nad veel kord ümber – vähemalt paprikad –, sest viimased paar kevadet olen tomatite ettekasvatamiseks kasutanud hoopis kiletuutusid, mille serva saab teise pikeerimise ajal lihtsalt kõrgemaks keerata ja omajagu mulda juurde lisada. Tomat ajab nimelt mulla alla jäänud varreosast tänuväärselt lisajuuri, mis tulevad taime toitumisele ainult kasuks, ja kitsas kiletuutu tagab mulle selle, et taim ei kasvata juuri mitte laiusesse, vaid võimalikult allasuunduvalt. See omakorda on eeldus selleks, et neid kasvuhoones võimalikult sügavale saab istutada, nii et nad suvel kastmist väga ei vajagi.
Paprikaga (ega ka kurgiga) nii ei saa. Paprikat ja pipart külvates peame mõtlema eelkõige sellele, kuidas hiljem pikeerides tema juurestikku ja juurekaela üldse mitte häirida.
Eelmisel laupäeval soovitasingi sel eesmärgil kasutada paprikate külviks turbatablette, või siis külvatagi paprikad kohe eraldi väikestesse lillepottidesse, nii et neid hiljem saaks lihtsalt kogu täiega suurematesse anumatesse ümber tõsta, hoolitsedes juurestiku hoidmisele lisaks veel ka selle eest, et taim ei satuks ümberistutamisel sügavamasse mulda kui enne.
Nii panengi pisikesed kandilised lillepotikesed külvimulda täis, patsutan mulla tasaseks, teen pikeerimispulga või teelusikasabaga keskele umbes 1 cm sügavused augukesed ja panen neisse seemne või kindluse mõttes kakski (et kui üks äkki ei idane). Nõrgema taime saab hiljem kõrvalt maha näpistada. Lükkan mulla peale, kastan, panen sildi sordinimega juurde ja laon potikesed siis väiksemale kandikule või plastikust koogialusele – ja kogu kupatuse omakorda lükkan niiskuse hoidmiseks suuremasse läbipaistvasse kilekotti, mille otsa lahtiselt lotendama jätan. Ja viin selle kandiku vannituppa põrandale, kus põrandaküte tagab troopilist päritolu taimede idanemiseks parima võimaluse. Kuid ma olen idandanud neid ka soemüüri ja ahju otsas.
Päris kuuma nad loomulikult ei taha, aga soe peab neil olema! Jahedal aknalaual idanevad paprikad ning piprad palju aeglasemalt ja võivad hoopis kergemini untsu minna.
Loomulikult tuleb neid külve kogu aeg jälgida ja esimese heleda otsakese tõusmisel on aeg see potike kilekotist välja võtta ja valguse kätte viia: aknalauale või taimelampide alla. Paprikad, piprad ja tomatid idanemiseks valgust ei vaja, aga kasvamiseks küll, ja kindlasti.
Tomati külvan ma sortide kaupa ja samuti umbes sentimeetri sügavusele erinevatesse augustatud põhjaga margariini- või sulajuustukarbikestesse ja hoopis heldema käega, ehk nii paarisentimeetriste vahedega. Külvid on seega palju tihedamad, sest lähevad peagi pikeerimisele nagunii, mille käigus võib nad juba eraldi pottides/tuutudes jälle kurguni mulda uputada, ja see on neile ainult hea. Aga muu jääb samaks – soojemas kohas idanevad nad rutem, niiskust saab hoida lotendava kilekotiga, ja tõusmete ilmumisel tuleb eemaldada kilekotid ning karbid valguse kätte viia. Ning edaspidi kasta neid nii, et nad läbi ei kuivaks, aga samas ka ära ei vettiks.
Kilekotte ei tasuks taimedel peas hoida kauem, kui just idandamiseks hädapärast vaja, sest tõusmete jaoks teeb see keskkonna juba liiga niiskeks, mis omakorda on kasvulavaks igasugustele vastikutele seenhaigustele, nagu näiteks tõusmepõletikule.
