Juhtkiri: liiga kõrge hind

Suletud raamatukogud on vaid üks detail seitsmendat päeva eriolukorras elavas Eestis. Esmapilgul isegi vähetähtis detail. Raamatukogudest tähtsamad on arstid ja haiglad, apteegid ja toidupoed ning see, et seal jätkuks toitu ja ravimeid.

Lääneranna vald otsustas raamatukogud sulgeda kohe pärast seda, kui eriolukord välja kuulutati. Haapsalu ja Lääne-Nigula otsustasid need lahti jätta ja raamatukogude töö ümber korraldada – raamatuid sai laenata ja tagastada, see oli lihtsalt natuke keerulisem. Tuli ette helistada, broneerida ja siis määratud ajal järele tulla. Raamatukogutöötajad koordineerisid, et liiga palju inimesi korraga kogusse ei tuleks. Kõik tundus toimivat.

Tänasest on Haapsalu otsustanud siiski oma raamatukogud sulgeda põhjusel, et suurt kultuurikeskust, kus raamatukogu asub, on kulukas kütta, kui seal peale teoste laenutamise suurt midagi ei tehta. Pealegi kippunud rahvas kõigest hoolimata raamatukogu ukse ette kogunema.

Ühest küljest on see õige. Mida vähem kontakte, mida vähem võimalusi kellegagi kokku puutuda, seda kindlam. Tühja kultuurimaja kütta pole samuti otstarbekas.

Teisest küljest ei saa ega tohi alati mõelda otstarbekusele, mõnel puhul (nagu raamatukogud) ei ole otstarbekus või otstarbetus ka kohe adutav ja ilmselge.

Olukorras, kus suur osa Eestimaa elanikke peab kodus püsima, maksavad suletud raamatukogud varem või hiljem kätte. Tõenäoliselt loeksid palju rohkem ka need, kes muidu loevad vähe. Kriisiolukorras pakuks just raamatute lugemine koju suletutele ajaviidet, aga ka hingepidet ja julgustust.

See, kuidas raamatukogude tööd korraldada, on kohaliku omavalitsuse otsustada. Lääne-Nigula vald on sellega hakkama saanud, Haapsalu paraku mitte.

Väiksemad küttearved on raamatukogude eest igal juhul liiga kallis hind.