Koroonaviiruse põhjustatud kriis on pannud meid kõiki korraga vastandlike ülesannete ette. Ärevus võib viia paanika ja rumalusteni, seepärast peaks elama normaalset elu, mitte uppuma uudistetulva. Kõik me pilkame neid, kes usuvad ja levitavad teadmatusest libauudiseid, aga tegelikult ei ole me keegi nende vastu immuunsed. Uudis, et Tallinn suletakse, ajaks enamiku inimestest naerma, välja arvatud päev pärast saarte sulgemist külalistele ja piirikontrolli taaskehtestamist Euroopa Liidus. Küsimus on foonis.
Aga normaalset elu elada muidugi ei saa. Koolid on suletud, avalikud üritused keelatud, valitsus on välja kuulutanud eriolukorra ja ametlik strateegia koroonaviirusega võitlemiseks on viia inimestevahelised otsekontaktid miinimumini.
See omakorda on toonud kümnete tuhandete inimeste kolimise töö juurest kodukontoritesse. Kui palju teenindusettevõtteid on pidanud uksed vähemalt ajutiselt sulgema, ei ole veel kokku loetud, aga see puudutab terveid majandusharusid, mitte üksikuid firmasid. Paljusid ootab ees sundpuhkus või isegi töötuks jäämine. Majandus jahtub paratamatult, aga selleks, et auk ei oleks põhjatu, tasub pingutada.
Pingutada, et elu päris seisma ei jääks. Olgu siin positiivse näitena toodud Nõva pood, mis korraldas kiiresti kauba koju kätteviimise teenuse. Või Haapsalu söögikohad, kes sarnase meetodiga püüavad oma äri püsti hoida, vältides samal ajal liigseid otsekontakte klientidega. Rääkimata õpetajatest, meedikutest ja lasteaednikest, kelle töö on praegu hoopis kurnavam kui normaalsetel aegadel.
Meil on valdkondi, mis võiks olla eeskujuks näiteks Eesti Postile, kes sulgeb tänasest töötajate turvalisuse kaalutlustel kõik postipunktid. Peame küll õnne tänama, et toidupoed on erakätes ja keegi ei tõtta neid esimesel võimalusel sulgema.
Mõistlik kirjutis, lugege ja mõelge kaasa, elu läheb edasi