Kolmapäeval möödub Eesti Kongressi kogunemisest 30 aastat ja seda tähistatakse täna piduliku aktusega Estonia kontserdisaalis.
Eesti Kongress oli tollal veel Nõukogude okupatsiooni tingimustes esimene Eesti kodanike poolt demokraatlikult valitud esinduskogu. Ajalooliselt Läänemaalt (koos Märjamaa ja Varbla piirkonnaga) valiti Eesti Kongressi saadikuteks Andres Ammas, Raul Tammet, Aare Pajusalu, Urmas Lauri, Kalju Janson, Õnne-Eha Kabrits, Andres Lipstok, Tõnis Mets, Väino Mets, Rein Hanson ja Vello Vaht.
2011. aastal intervjueeris toonane Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi õpilane Harri Puskari uurimistöö „Andres Ammas Eesti Kongressist ja üleminekuaja ülemnõukogust” tarbeks Eesti Kongressi ja ülemnõukogu saadikut Andres Ammast. Avaldame katkendi intervjuust.
Missugune oli meeleolu 11. märtsi hommikul? Missugune õhkkond valitses „Estonia“ kontserdisaalis?
Meeleolu oli ülev ning ma arvan, et need olid mu elu kõige pidulikumad hetked. Heas mõttes šokeeris kaitseliitlaste rivi Estonia ees, mis tegelikult oli ainult sümboolne, sest reaalset kaitset nad ei pakkunud. Selline tunne tekkis, et kohe-kohe juhtub midagi. Võimalus oli suur, sest I istungjärgu põhiprobleem oli, kas Kongress haarab võimu ja kuulutab välja taasiseseisva riigi.
Kuidas kujunesid jõujooned poliitiliste liikumiste vahel I kongressil?
Kongress oli kaldu ERSP ja muinsuskaitseliikumise poole, üldsuund oli restitutsioon. Rahvarinne (RR) oli Kongressi ajal lõhestunud. Savisaar kõhkles Kongressis osalemise osas, Lauristin pooldas seda, ja nii oli RR pisut jännis. ERSP oli Kongressi kõige organiseeritum jõud juba algusest peale, teised jõud formeerusid hiljem.
Miks Eesti Vabariiki ei kuulutatud 11. märts taastatuks?
Kaido Kama ütles tabavalt selle kohta, et pole mõtet väita midagi väitmise pärast, kui sa ei suuda seda väidet tõestada.
Kas saadikud uskusid, et suudavad haarata reaalse võimu ja tõrjuda Ülemnõukogu kõrvale? Missugune oli sinu enda isiklik arvamus?
Idee oli populaarne ja meeleolu oli radikaalne. See, et nii ei läinud, oli Kongressi juhatajate teene, näiteks Endel Lippmaa argumenteeris päris kõvasti, et võimuhaaramine pole mõistlik. Samas on tõsi, et rahva toetus Kongressile selle tõttu langes. Mul isiklikult ei olnud vahetult enne Kongressi kindlat seisukohta, aga Kongressil tundusid veenvamad nende argumendid, kes pooldasid tasakaalukamat minekut.
Mida sa mäletad Leedu iseseisvumisest 11. märtsil? Mis emotsioone see tekitas?
Algajad poliitikud tundsid, et tuleb Leedu eeskujul kiirustada, vanemad aga nägid sellises vormis iseseisvuse taastamises ohtu järjepidevusele.
Mäletatavasti andis Eesti Kongress aastatel 1990-1992 välja palju seadusi. Ka sina osalesid redaktsioonitoimkonnatöös. Kas need seadused omasid üleminekuajal reaalset võimu?
Küllalt vähe. Kongressi vead olidki minu meelest takerdumine sõnamaagiasse ning liiga paljude teemadega tegelemine. Suhteliselt hästi õnnestus välispoliitika, kuna Kongressis olid liikmed, kellel oli mõjukaid sõpru üle maailma ning ligipääs rahvusvahelisele ajakirjandusele – parem kui Rahvarindel. Seda kasutati efektselt ja hästi. Samas tegeles Kongress hästi palju ka pudipadi ja deklaratiivseks jäänud tekstidega. Tööpõhimõte oli ju hästi demokraatlik: keegi algatas midagi ja hulk inimesi tegeles tunde mõne marginaalse, isegi poolhullu ideega.
EK pööras kogu aeg palju tähelepanu restitutsiooni problemaatikale, kodakondsuse küsimustele, okupatsiooniarmee staatusele, meie õiguslike aluste selgitamisele muule maailmale. Vähem olulised tunduvad tagantjärele EK seisukohad praktilistest küsimustes.
Rein Ruutsoo on väitnud[1], et ERSP püüdis väliseestlaste abiga võimule tulla ja kutsus sel otstarbel kokku Eesti Kongressi. Kas neil juttudel on tõepõhi all?
Tõepõhi on selles mõttes all, et heal järjel olevate väliseestlaste raha tõenäoliselt kasutati ERSP ja Eesti Kongressi finantseerimisel. Minu meelest on see loomulik kui erakonnal on sponsorid ja ma ei näe nii labast seost nagu Ruutsoo, et väliseestlased rahastasid eesmärgiga kehtestada restitutsioon ja saada tagasi kõik eneste maad. Enamik väliseestlasi olid ideelised ja aatelised. Teine pool tema väitest on minu meelest paranoia.
Mida sa tead Kloostrimetsa kohtumisest[2]? On see tõsi või eestikomiteelaste luul?
Selle kohta ei tea ma suurt midagi, minust jäi see kaugele, aga huvitav kokkusaamine toimus küll. Nimelt korraldas Savisaare usaldusalune ja Muinsuskaitse Liikumise tegelane Küllo Arjakas tollases majandusministeeriumis (või nimetati seda veel plaanikomiteeks?) Savisaare kohtumise Ülemnõukogu muinsuskaitse ja Kongressi taustaga liikmetega. Hästi viisakalt kutsuti rääkima Ülemnõukogu kohtade jaotusest ja juhtfiguuride küsimusest. Täpselt kõneldut muidugi enam meenutada ei suuda, aga meeleolu oli ülisõbralik ja jutu mõte oli, et Ülemnõukogu oli jagunemas laias laastus kaheks: valitsuse teeb kas Vaba Eesti eesotsas Indrek Toomega või Edgar Savisaar Rahvarinde toel. Savisaar lubas toetada koos Kongressiga Nugist (TKL) spiikrina ning vastutasuks saab Savisaar peaministriks. Lisaks lubas ta valitsemisesse kaasata ka Kongressi ja väga palju ka nendega arvestada. Seega tehti kokkulepe, et Lauristin kukutatakse spiikri valimistel läbi ja Savisaar saab peaministriks. Savisaar saigi peaministriks väga napilt. Hiljem lõõpisime EKDL-i seltskonnaga, et meie tegime temast peaministri, aga nüüd vaata, kuidas me temast lahti saame.
[1] Maarja-Liis Arujärv. Ruutsoo: iseseisvuse tõi Rahvarinde valitsus, mitte Eesti Komitee! – Pealinn 15.03.2010.
[2] Väidetav Kloostrimetsa koosolek toimus märtsis 1990 Tallinna Botaanikaaias, kus omavahel said kokku Rahvarinde eestseisus ja Eesti Komitee juhatus. Savisaar pakkus koostööd Eesti juhtimisel, kui Eesti Kongressi meelsed ÜN-i saadikud aitavad Savisaarel peaministriks saada. Savisaar sai peaministriks, väidetavalt EK häältega, aga EK ja valitsuse asemele tekkis terav konfrontatsioon. Savisaar on hiljem öelnud, et infovahetus toimus, aga mitte sellisel kujul ning lubadusi ei jagatud. EK pool väidab vastupidist.
