Esimesel päeval Palestiinas Nabluses kogen, et kuigi palestiinlased asjatavad ühelt toimetuselt järgmisele, leiavad nad ikka aega, et külalisele teha linnatuur või pakkuda kohalikku maiustust, juustust kunafeh’i.
Nablus, umbes 200 000 elanikuga linn, asub orus ja kui seda ülevaltpoolt vaateplatvormilt vaadata, moodustavad hooned linnas ühtlaselt kreemika fooni. Sellele joonistuvad mustad jooned majade kontuuridest ja aknaruutudest ning mustad veetünnid, mida on iga maja katusel mitu tükki. Õhk on kuiv ja kuum ning ka üksikud puud linnas näivad pigem beežikat kui rohelist tooni. Värve – rohelist ja punast – näen vanalinna seintele joonistatud Palestiina lippudest, mille ette on maalitud „rahu” käemärk.
Olen koos oma kaaslasega äsja linna saabunud ning esimese asjana teatatakse meile, et paari tunni pärast, õhtul, lähme kohalike noorte muusikutega peole. Kuhu või milline see pidu on, keegi päris täpselt ei tea. Küll aga on teada, et need noored on ühtlasi ka selle organisatsiooni vabatahtlikud, kelle juurde me tulime.
Linn kui kullakauss
Peoplaani nendel viiel noorel mehel ikkagi pole. Nad on muusikud ja kutsusid meid lihtsalt head vaadet ning seltskonda nautima. Ja kui Eestis oleks mõnel sellisel istumisel kellelgi õlle- või siidripudel käes, siis Nabluses isegi ei müüda alkoholi (vähemalt mitte seaduslikult). Istumegi linnamürast eemal pimeduses teepervel, vaateks imekaunis Nabluse linn, ning kuulame kitarril ja tamburiinil mängitavaid palasid läänemaailmas tuntud lauludest kuni araabiamaades populaarse „Sidi Mansourini”. (Muide, kindlasti tuleb tuttav ette Boney M’i „Ma baker”, mis on just sellest laulust inspireeritud.)
Meie ees laiuv org, mis päeval oli ühtlaselt helebeež, on nüüd justkui sillerdav, sätendav kullakauss. Selle kausi ülemistel servadel, tükk maad pärast tühje ja pimedaid orukülgi, on paaris kohas väikesed tulukeste kobarad. Kui neid päeval binokliga vaadata, näeb kõrgeid müüre. Müüride taga on asundused ehk elamurajoonid, mis on ehitatud kas ametlikult või mitteametlikult Iisraeli valitsuse toel. Valitsus pakub ka toetusi neile, kes nendesse rajoonidesse Palestiina aladel elama lähevad. Palestiinlastel sinna asja pole. Asundused annavad Iisraeli ja Palestiina vahel ainest konfliktideks, ent tausta selgitamiseks ja hinnangu andmiseks on reisikiri vale formaat. Rahvusvahelise üldsuse hinnangul on need ebaseaduslikud.
Mis tunde tekitavad need aga Nabluses elavates palestiinlastes? Vastuse saan hüpates ajas edasi järgmisesse õhtusse. Võtame kohalike vabatahtlikega suuna linna äärde ühe maja juurde, mis asub asundusele kõige lähemal. Juhuslikult aknast välja vaadanud majaelanik võtab meid lahkelt vastu ja sõidutab liftiga maja katusele, asundusele veelgi lähemale. „Selline tunne on, nagu sind jälgitakskogu aeg. Keegi vaatab sulle ülevalt alla,” räägib majaelanik asundustest ja viipab käega maja ees asuvale tühjale künkale, „Kunagi me võisime sinna ka minna, aga enam ei tohi, see on nüüd iisraellastele. Me oleme näinud siin ringi luusimas nii sõjaväelasi kui ka koeri, kellel on kaamerad selja külge kinnitatud.”
Lõputud müürid
Ühel teisel päeval sõidame vabatahtlikuga linna lähedal asuvasse külla ja kui majad lõppevad, algab kõrge okastraadiga müür, mis kulgeb piki maanteed. Müüri rusuv vari katab õhtupoolikul teed nagu raske vaip, keerates kord kuskile teest eemale ja jõudes mõne aja pärast oma okastraadist „narmastega” uuesti maanteele. Müüri taga on taas alad iisraellastele. Autojuht, noor palestiinlane, räägib, kuidas ta oma kodumaal sõites peateelt kunagi maha ei keera. Ühe korra koos sõbraga on ta selle vea teinud ja sattunud kogemata palestiinlastele keelatud alale. (Palestiina alad on jaotatud A, B ja C tsoonideks; lihtsustatult võib öelda, et esimest kontrollib Palestiina, teist Palestiina koos Iisraeliga ning kolmandat Iisrael.) Iisraeli politsei pidas nad kinni, otsis auto läbi ja saatis siis tuldud teed tagasi. „See on ebamugav. Olla nagu kriminaal lihtsalt sellepärast, et sa oled palestiinlane,” selgitab ta.
Kõikide müüride, sõjaväelaste ja end oma kodumaal kurjategijana tundmise kõrval jäävad palestiinlased rõõmsaks ja külalislahkeks. Meid võõrustanud noored muusikud tõdevadki, et just koos muusikat mängides, esinedes ning muusika tegemist teistele kohalikele noortele võimaldades, suudavad nad olla üle oma kodumaa hetkeolukorrast.
Minu reis Palestiinasse möödubki muusikute, breiktantsijate ja klounide seltsis. Need on lapsed ja noored, kes ei lähe stressist ja vihast Iisraeli sõdureid kividega pilduma, vaid loodavad avatud ning rahulikule arutelule ja üksteisemõistmisele.
