Edward Lucas: Rootsi on Hiina rünnaku all – kus on liitlased?

Rootsi on langenud rünnaku alla ja vajab abi, kiiremas korras. See võib tulla üllatusena neile, kes mõtlevad suurimast Põhjala riigist kui paljude sõprade olemasolu ja vaenlaste puudumisega õnnistatud neutraalsest, heatahtlikust kõrvalseisjast maailmapoliitikas. See pilt, mis on alati olnud ebatäpne, on nüüd täielikult aegunud. „Me kostitame oma sõpru hea veiniga,” ütleb Hiina suursaadik Rootsis Gui Congyou, „kuid meie vaenlaste jaoks on meil varuks kaheraudsed”.

Hiina Kommunistliku Partei juhtkond on viimastel nädalatel asetanud Rootsi oma kampaania keskmesse dikteerida, kuidas välismaailm – seekord Rootsi PEN-klubi – peab mõtlema, rääkima ja käituma. Kirjanike kampaaniaorganisatsioon teatas novembri alguses, et annab oma iga-aastase tagakiusatud kirjandustegelastele mõeldud auhinna, Tucholsky preemia, Rootsi kirjastajale Gui Minhaile. Hiinas sündinud Rootsi kodakondsusega raamatukirjastaja, kes elas Hongkongis, rööviti Tais neli aastat tagasi.

Hiina saatkond nõudis, et PEN jätaks talle auhinna andmata, ja ähvardas vastasel juhul täpsustamata tagajärgedega. Järgnes keeldumine. Saatkond laiendas seejärel oma ähvardusi, öeldes, et kui tseremoonial peaks osalema kultuuriminister Amanda Lind, keelatakse tal ja teistel Rootsi valitsuse liikmetel Hiina külastamine. Rootsi peaminister vastas teravalt ja algselt tundus, et Hiina on järele jätnud. Detsembris aga jätkas suursaadik endises vaimus, öeldes, et lisaks kultuurisuhetele saavad hoobi ka kaubandussuhted.

Rootslased on nendele ähvardustele vastu seismas. Protesti on avaldanud kõik Rootsi parlamendis esindatud erakonnad. Neist kolm tahavad pahura suursaadiku Gui persona non grata’ks (soovimatuks isikuks) kuulutamist. Kohalikud poliitikud on tühistanud visiite Hiinast ja mõtlevad twinning-partnerluste katkestamisele.

Afääriga on seotud ka teine tüli, mis puhkes seoses endise Rootsi suursaadikuga Pekingis Anna Lindstedtiga, keda ähvardab Gui Minhai juhtumis volitusteta Pekingi-meelsete taktikate kasutamise eest kohtumõistmine. Ta eitab väärkäitumist.

Juhtiv konservatiivide poliitik Ulf Kristersson, keda seovad Hiinaga perekondlikud ja erialased sidemed, tahab moodustada sõltumatut uurimiskomisjoni, mis uuriks tervikuna Rootsi võimude tegevust Gui Minhai afääri käsitlemisel. Tema sõnul on Pekingi võimude käitumine „täiesti vastuvõetamatu” (Vastuseks süüdistas saatkond teda pahatahtlike motiivide ajel käitumises ja „ülbelt ja eelarvamuslikult Hiina siseasjadesse sekkumises”).

Rootsile öeldakse sisuliselt seda, et sõna-, mõtte- ja kogunemisvabadus on Hiinat puudutavates asjades piiratud, ja et kui riik peaks sellele vastu seisma, järgneb tõsine majanduslik karistus.

Seega, kus on Rootsi liitlased? Hiina suursaadiku gängsterlik kõnepruuk meenutab paljudele Vene liidrit Vladimir Putinit. Kui Rootsit ähvardaks sellisel viisil Venemaa, oleks meil käes täiemõõduline Euroopa julgeolekukriis. Aga Hiina on suurem kui Venemaa ja Euroopa kardab. Preili Lindi sõnul on Josep Borrell, Euroopa Liidu uus välispoliitikajuht, olnud abivalmis. Euroopa Parlamendi mõjukas liige Guy Verohofstadt on avaldanud toetava säutsu.

Aga miski pole seni saatnud tülinorijatele Pekingis sõnumit, et ülejäänud Euroopa kavatseb Rootsit toetada tugevamalt kui Norrat 2010. aastal pärast seda, kui Hiina kehtestas riigile sanktsioonid kättemaksuks Nobeli rahupreemia andmise eest kadunud Liu Xiaobole, riigi tuntuimale teisitimõtlejale.

Kanadalased jälgivad seda tuttavlikult sünge tundega. Ka nende riigiga norib Hiina tüli ja niisamuti napib toetust kahele Kanada kodanikule, keda hoitakse kinni vastusena Hiina tähtsa ärinaise Kanadas väljaandmisistungini koduarestis hoidmisele.

Iga riigi ees seisab järgmine küsimus: miks mitte näidata solidaarsust Rootsiga (ja Kanadaga) praegu selle asemel, et oodata, kuni Pekingi riiukuked otsustavad, et käes on teie kord?