Kaja Kallas: keskealise mehena oleks mul poliitikas lihtsam

Praegune valitsus teeb Eestile häbi ning lõhestab ühiskonda, leiab Reformierakonna esimees Kaja Kallas.

Kaja Kallas, mida te jõuluvanalt soovisite?

Et tuleksid rahulikud jõulud. Et saaks perega olla ega peaks tegelema järjekordse skandaaliga. Ma loodan, et vahepeal ei toimu ka mingit raadiosaadet, kus keegi vaeseomaks solvatakse.

Kas teie peres usutakse jõuluvana?

Sel aastal esimest korda jõuluvana ei tule. Pakid on kuuse all. Minu poeg, kes on meie pere kõige väiksem, tuli küsima, ning kuna olen õpetanud lapsele, et valetada ei ole ilus, siis ma ütlesin, kuidas asjad on. Ta oli väga üllatunud, et kõik vanemad on kokku leppinud, et kommi pannakse sussi sisse. Poeg küsis, kas minu ema ka pani ja ma ütlesin, et jaa, minu ema pani ka mulle kommi. Poja jaoks oli kõige üllatavam, et kõik on selles kokku leppinud, et käivad päkapikud ja jõuluvana. Et see on nagu üldrahvalik kokkulepe.

Kogusite märtsivalimistel  20 000 häält. Kuidas te seda tegite?

Valimised on minu jaoks müsteerium. Ma ei tea, mille järgi valijad otsustavad. Kohtusin kampaania ajal palju inimestega, üritasin olla aktiivne tänaval ja rahvamajades. Minu tulemuses peegeldus suur toetus Reformierakonnale ja vastumeelsus Keskerakonna valitsuse suhtes. Ma ei saa seda kõike enda nimele kirjutada.

Te võitsite valimised, aga peaministriks ei saanud. Miks?

See läks sellepärast nii, et oli soov teha teistsugune koalitsioon. Ega seda saa ette heita. Kes iganes saab riigikogus hääled kokku, see võib moodustada valitsuse. Praegune valitsus on moodustatud valedel alustel, sellepärast ta ei ole hakanud ega hakka kunagi tööle. Praegune valitsus ei ole koos selleks, et teha ära üks, teine või kolmas asi, mis Eestile oluline, vaid selleks, et võimu hoida. Valitsus kui niisugune ongi ainus põhjendus ja see ei ole õige.

Kas võim ei ole partei peamine eesmärk?

Võim on selleks, et midagi korda saata, mitte ainult selleks, et võimul olla.

Alkoholiaktsiis on vähenenud, tuleval aastal muutub pensioni teine sammas vabatahtlikuks, erakorraline pensionitõus oli seitse eurot.

Ja siis?

Midagi on ju tehtud.

Kas need olid eesmärgid? Minu nägemuses käib asi nii, et sõnastad visiooni, kuhu Eesti peaks liikuma, ja kõik otsused peaks seda toetama.

Jüri Ratasel on visioon – sidus Eesti. Või kuidagi nii.

Kas teile tundub, et valitsuse otsused lähevad selles suunas? Mulle tundub, et Eesti ei ole kunagi olnud nii lõhestunud kui praegu. Kuidas pensionisüsteemi lõhkumine aitab sidusale ühiskonnale kaasa? Või alkoholiaktsiisi alandamine? Et võtame koos napsu? Alkoholiaktsiisi langetamine oli õige otsus, aga see on üks väike element, mis ei ole seotud riigi eesmärgiga. Riigi eesmärgiks peaks olema näiteks, et me tahame, et meil oleks targem ühiskond, et teeksime targemini tööd, et teadus oleks rahastatud, et ettevõtteid saaks innoveerida, et meil oleks hea haridussüsteem. Ühiskonda lõhestab see, kui meie riiki alandatakse, kui muutume maailma silmis naeruväärseks.

Tulles tagasi valimiste juurde, siis – mulle on jäänud mõistatuseks, miks esmalt lubasite teha koalitsiooni Isamaa ja sotsidega ja hiljem otsustasite Keskerakonna kasuks.

Valimiste ööl küsiti, keda me eelistame. Ütlesin, et kuna meil on olnud valitsemiskogemus Isamaa ja sotsidega, siis see oleks mugav valik. Aga selge on, et üksi ma selliseid otsuseid ei tee, selleks on erakonnal juhatus. Juhatuses otsustasime Keskerakonna kasuks. Me ei pidanud paralleelseid läbirääkimisi Isamaa ja sotsidega ning Keskerakonnaga, aga viimane ei hakanud meiega isegi läbirääkimisi pidama, sest uus võimuliit oli juba kokku lepitud.

Viga oli see, et valimiste ööl hakkasin sel teemal filosofeerima, enne kui olime juhatuses seda arutanud.

Mulle on räägitud, et erakonna suurrahastajad veensid teid, et eelistaksite Keskerakonda.

Oi, huvitav, rääkige mulle ka! Mind ei ole keegi veennud. Mul ei ole käepärast märkmikku, kus oli tabel plusside ja miinustega, Isamaa ja sotside ning Keskerakonna valitsusliidu plusside ja miinustega. Isamaa ja sotsidega ühise valitsusliidu üks nõrkus oli, et nad ei saanud omavahel läbi juba Jüri Ratase esimeses valitsuses. Isamaal ja sotsidel polnud vastastikust sümpaatiat, see oli miinus. Keskerakonna kasuks rääkis see, et kahe partneriga on alati lihtsam kokkuleppeid sõlmida ja lubadusi täita. Ka rahaliselt on lihtsam leida katet kahtedele lubadustele kui kolmedele. Aga kui ma meenutan, kuidas Isamaa meiega käitus siinsamas laua taga… (Intervjuu toimus Reformierakonna fraktsiooni juhi kabinetis Toompea lossis – toim.)

Mis see tähendab?

Nad käitusid väga ebaviisakalt. Ma ei hakka detailidesse minema, aga tol hetkel oli selge, et neil on teine koalitsioon olemas, sest muidu nad ei kohtleks ealeski niiviisi valimiste võitjat.

Kuidas Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder teid kohtles?

Noh, jah, las see jääb. Ütleme nii, et ei kohelnud nii, et oleks tunne, et tahaks teha koostööd.

Kas te mõnikord tunnete, et olete erakonnajuhina läbi kukkunud?

Minu peamine eesmärk oli erakonna eri pooled liita, et oleksime ühtsed. Selle eesmärgi olen ma täitnud. Teine eesmärk oli valimised võita. Nii palju riigikogu kohti pole Reformierakonnal kunagi olnud, 34. Pärast seda võitsime ka Euroopa Parlamendi valimised. Jah, eesmärk oli saada valitsusse ja ma pole suutnud valitsust moodustada, aga öelda selle põhjal, et olen erakonna juhina läbi kukkunud, on siiski ülereageerimine.

Mu küsimus oli, et kuidas te ise end tunnete?

Olen väga enesekriitiline. Analüüsin pidevalt, mida olen teinud valesti, mida õigesti. Püüan keskenduda suurele pildile. Erakond on ühtne, olen kahed valimised võitnud. Töötame selle nimel, et valitsus moodustada.

Mis on vigade reas esimene?

Suur probleem on, et ma ei ole suutnud valitsust moodustada. Üritan paremini. Mulle heidetakse ette, et olen taktikaliselt kogenematu, aga vaadake neid suuri poliitilisi taktikuid, kes praeguse valitsuse kokku panid. Kas nad on edukad? Kas nad on valitsuses õnnelikud, sest kõik on jube hästi tehtud? Jüri Ratase maine on kõvasti pihta saanud, sest ta läks poliittaktikaliselt tegema teistsugust valitsust, kui oli lubanud.

Küsitlused Ratase populaarsuse langust ei näita.

Meie erakonna toetus on palju suurem.

Reformierakonna 34 kohta riigikogus tähendab 34 igavlevat inimest, kel ei ole eeloleval neljal aastal midagi teha.

Kas teie usute, et see valitsus püsib neli aastat?

Aga miks ka mitte.

Ma olen nõus, et varasem poliitiline loogika ei toimi selle valitsuse puhul, pinged ega skandaalid seda valitsust ei murra. Minu meelest on see valitsus toonud kaasa Eestile häbi, teinud inimestele liiga, ühiskond on lõhestunum kui kunagi varem. Poliitiline taktika ei käi üle meie väärtustest ja põhimõtetest.

Te olete korraldanud valitsuse liikmete vastu neli umbusaldusavaldust. Miks, kui on nagunii teada, et te ei saa hääli kokku?

(Ägedalt.) Miks me teeme riigieelarvesse muudatusi, kui teame, et need rullitakse lihtsalt üle ja ühtegi sisse ei hääletata? Miks me teeme seaduseelnõude muudatusettepanekuid, kui need juba esimesel lugemisel tagasi lükatakse? Kui selle loogika järgi minna, siis peaksime olema täiesti vait, istuma vaikselt, sest hääli ei ole koos. Mis puudutab umbusaldusavaldusi, siis meie ole nõus sellega, kuhu Eesti poliitiline kultuur läheb. Kui valitsus seab lati järjest madalamale, siis opositsioonina me sellega kaasa ei lähe. Kui me umbusaldusavaldusi ei korraldaks, siis oleksime osake sellest, et poliitiline kultuur käib alla. Me ei taha olla.

Te räägite poliitilisest kultuurist, aga Silvergate ja Autorollo – mõlema juhtumi puhul toona võimul olnud teie erakonnakaaslased ei tunnistanud vigu. Või puhastumine erakonnas – teie erakonnakaaslased käitusid nii nagu praegu valitsuserakonnad: kõike eitati, tehti kivinägu.

Kas Eesti riigi maine sai kahjustada? Skandaale on olnud iga valitsuse ajal, ka Jüri Ratase esimese valitsuse ajal oli skandaale, aga need ei teinud Eestile kahju. Väärtused olid üsna samad, välispoliitiline kurss oli üsna sama. Praegu väänatakse riiki hoopis teises suunas – õigusriigist eemale võimuriigi poole. Seda ei ole varem olnud. Need on põhimõttelised asjad, mis mõjutavad Eesti riigi tulevikku.

Aga ikkagi – peaministriparteile toodi kilekottidega raha, peaministripartei liikmed ajasid ettevõtte pankrotti ja võtsid sularaha suurtes summades välja. Kas see info ei jõudnud saatkondade vahendusel naaberriikide valitsusteni?

Need olid probleemid. Mina ütlesin selle ka tollal välja, ma ei ole oma seisukohti muutnud, aga see on minevik.

Niimoodi ei ole ühiskonnagruppe varem solvatud, naaberriigi valitsusi ega valitsusjuhti ei ole solvatud. Ei ole solvatud meie liitlasi sõnadega, et nad on sõjalised kääbused. Ei ole tehtud valgete ülemvõimu käemärke, mis saavad igal pool kajastust. Ei ole rünnatud naisi ega riigikogu liikmeid, öeldes, et riigikogus on ajusurmas seltskond. Ei ole rünnatud sellise mahu ega kaaluga, et iga nädal tuleb uus jama.

Varem on olnud skandaale, aga poliitiline ja õigusriik ei ole olnud kahtluse all. Mart Helme ütles riigikogus, et tema arusaam õigusriigist ongi teistsugune. Nemad püüdlevadki võimuriigi poole, kus õigus on sellel, kellel on võim. See raputab Eesti riigi põhiseaduslikku arusaama, kes me oleme ja mis on meie jaoks tähtsad väärtused.

Mida te siis tunnete, kui riigikogu esimehe haamer kolksatab, et öelda, et minister jääb ametisse?

Viimane umbusaldushääletus Mart Helmele läks nii, et 44 oli umbusalduse poolt, aga 42 oli vastu. Jah, umbusaldushääletuse läbiminekuks oli vaja 51 häält, aga Helme ei saa öelda, et tal on parlamendi usaldus olemas. Viimane umbusaldusavaldus oli opositsiooni võit.

Müüjatüdruku-skandaali ajal on paljud inimesed meenutanud oma esimest töökohta. Mis oli teie esimene töökoht?

Minu esimene töökoht oli lilleneiu ühes ürituste korraldamise firmas. See oli väike tööots. Minu esimene tööraamatukanne oli advokaadibüroost, kuhu läksin esimese kursuse järel tööle. Esimese kursuse üliõpilane peab tegema igasuguseid asju ilma erilise tasuta. Küll seisin äriregistris järjekorras, küll sain ülesandeid, et ära enne tagasi tule, kui tulemus käes. Ma olen väike ja sitke, pidi olema leidlik. Ülikooli lõpetamise ajaks tegin kohe advokatuurieksami, sest olin valmis jurist.

Kui tihti tunnete, et mehena oleksite poliitikas palju kaugemale jõudnud?

See on hea küsimus, see on isegi väga hea küsimus. Sellega on nii, et sel on omad plussid ja miinused. Mul on lihtsam suhelda Kadri Simsoni, Riina Sikkuti või Viktoria Ladõnskaja-Kubitsaga. Samamoodi on Helir-Valdor Seedril lihtsam suhelda Mart Helme ja Jüri Ratasega. Lihtsam kui minuga. Teistpidi on jällegi poliitikas eristumine tähtis, ma olen teistmoodi ja see on toonud mulle ka rohkem hääli valimistel. Kui ei taha, et kõik on ühesugused, siis valid midagi muud. Kui poliitikas on kõik keskealised mehed, siis oled teistmoodi, oled outsider – selles mõttes oleks lihtsam olla samasugune, et saada nendega sama hästi jutu peale.

Soome valitsuses on enamuses naised. Kas teie usute, et naiste enamus muudab valitsuse poliitikat?

Naised ei ole paremad poliitikud kui mehed, aga meeste ja naiste elukogemus on erinev, asjadele lähenemine on erinev. Kui naised on nähtaval kohal võimu juures, siis on ühiskonnas vähem vägivalda.

Mart Helme ütles enne jõule umbusaldushääletusel riigikogus: „Minu abikaasa istub seal taga pingis ja ma arvan, et ta võib teile öelda, et ma ei ole teda kordagi naeruvääristanud, alavääristanud, halvasti kohelnud.” Mis on selles lauses valesti?

Seda ta räägib pidevalt: kohtlen oma naist hästi ja oma tütreid hästi. See on tema argument, et tal ei ole naiste vastu midagi. Ometi, Helme ei rünnanud Soome valitsust siis, kui see oli sama programmi ja samade osalistega, aga seda juhtis vanem härrasmees. Siis talle Soome valitsus pinda ei käinud; niipea, kui valitsust hakkas juhtima noor naine, leidis Helme, et see valitsus on asunud Soomet likvideerima.

Helme ründas Eesti presidenti soost lähtuvalt, öeldes halvustavalt, et president on ülesköetud naine.Ta ründas naistearste, ERRi naiskorrespondenti Ameerikas. See on muster, Mart Helmel on midagi naiste vastu, kui need on positsioonidel, kus võiks poliitikas kaasa rääkida.

Moonika Helme juhib riigikogu EKRE fraktsiooni juht. Tema jagab korraldusi, riidleb Isamaaga, pragab teistega, tema juhib asja, aga EKRE ei saa seda välja öelda, et kõik positsioonid on Helmete käes. Aga võibolla Mart Helme arvabki, et naistel ei peakski olema formaalset positsiooni.

Mida teha, et naistel ja noortel oleks Eesti poliitikas kergem?

Naisi tuleks kohelda samamoodi kui mehi, sugu ei peaks välja tooma. Miks ma sellest räägin? Kui olin Euroopa Parlamendis, siis ma ei mõelnud oma soo peale. Kui ma tulin Eestisse, siis mulle hakati ütlema, et ma olen nõrk, et mu hääl on nõrgem kui meestel, et vaat missugune ma välja näen. Mulle tuletati meelde, et ma olen naine, justkui öeldes, et ma ei sobi poliitikuks. See ei olnud teadlikult, vaid alateadlikult, sest Eestis on riigijuhid olnud jõulised mehed või siis teistsugused, jõulised naised. Naiselikkus ajab inimesed segadusse, sest inimestele tundub, et see ei sobi poliitikule ja riigijuhile. Poliitikuameti pidamiseks tuleks justkui kaotada naiselikkus, aga mina leian, et tule, sest sisu see ei muuda.

Kunagi lugesin üht uuringut, mis ütles, et kuna üldine ühiskonna arusaam on, et tüdrukud on matemaatikas kehvemad kui poisid, siis tüdrukud teevad matemaatikatesti alateadlikult kehvemini, kui neile enne ülesannete lahendamist sugu meelde tuletada, sundides seda testis märkima.

Minu küsimused käivad samuti teie soo kohta.

Just.

Aga mida teha, et naistel oleks lihtsam?

Kui naisi oleks rohkem pildil, siis naine ei oleks enam valge vares. Soome naiste valitsus äratab välismaal rohkem tähelepanu kui kodumaal. Teine asi on see, et naistesse ei tohiks suhtuda kui nõrgemasse soosse – nõrgem, järelikult nõrgem igas mõttes. Enne valimisi pandi mu kogemused kahtluse alla, kuigi ma olen olnud advokaat, advokaadibüroo partner, olnud europarlamendis ja juhtinud riigikogu majanduskomisjoni. Mõne meespoliitiku kogemusi ei pandud kahtluse alla, kuigi ta CV oli lühem.

Mõne üksiku andeka naise – teie või Kersti Kaljulaidi – esilekerkimine ei muuda ühiskonna suhtumist naistesse. Kas seaduseparandusest või täitevvõimu otsustest oleks abi?

Kvoote ma ei poolda. Norras tehti ühiskondlik kokkulepe, et naisi edutatakse ettevõtete nõukogudesse. Seaduses seda nõuet polnud.

Kui meil oli arutelu naiste üle riigi- ja börsifirmade nõukogudes, siis üks energeetikafirma esindaja küsis (teeb jämedat häält): „Kust ma saan energeetikaharidusega naisi?” Samal ajal ei olnud selle ettevõtte nõukogus ühelgi mehel energeetikuharidust – aga vaat naisel pidi olema energeetikudiplom. Mida ma tahan öelda – kohaldage samu standardeid. Olgu siis nõukogus ainult energeetikuharidusega mehed.

Näide Reformierakonnast. 2011 oli riigikogu fraktsioonis viis, praegu on 13 naist. Erinevus on väga suur, sest naised võtavad sõna. Isegi erukindral Ants Laaneots ütles mulle, et kuule, Kaja, naised on meil ülikõvad, räägivad nii asjalikku juttu! (Naerab.) See oli ülim tunnustus.

Kui naisi on rohkem, siis nad julgevad rohkem sõna võtta, nad on eeskujuks teistele. Kui jagasin riigikogu komisjonide juhtide kohti, siis vaatasin, et naised saaks neid. Sest vastasel korral on see suletud ring – kui pole positsiooni riigikogus, ei saa valmisnimekirjas kõrget kohta. Kui ei saa valimisnimekirjas kõrget kohta, siis ei saa hääli. Kui ei saa hääli, siis partei ei anna positsiooni riigikogus või mujal.

Valimistel tegid naised, kes polnud nimekirjas kõrgel kohal, häid tulemusi, mis on märk, et inimesed tahavad näha naisi võimu juures.

Kui tihti teid ähvardatakse?

Pärast neid räigeid ähvardusi nii hullult ei ole enam olnud. Ehmatasid ära vist. Varem oli rohkem. Räigeid sõnumeid, kus sõimatakse, tuleb ikkagi.

Kas Eesti on võrreldes viie või kümne aasta taguse ajaga muutunud?

Kümme aastat tagasi ma ei olnud poliitikas, advokaati keegi asja ees, teist taga sõimama ei tule. Viie aasta tagusega võrreldes on muutunud see, et suhtumine minusse on läinud räigemaks. Agressiivsust on rohkem, sest seda näidatakse valitsuse tasandil ette. (Jämeda häälega.) Mina olen võimul, sina siin ei kobise!

Varem olid anonüümsed kommentaarid, kus inimesed häbenesid oma nime ja nägu. Nüüd on liikunud kommentaarid Facebooki, kus inimesed ei häbene enam nime ega nägu. Nüüd on jäänud küsimus, millal keegi päriselt tänaval kallale tuleb.

Kas te ikka julgete veel jalgrattaga Toompeale sõita?

Kui sõidan rattaga, siis teeb see inimestel tuju heaks, astutakse ligi, lehvitatakse. Kui käin jalgsi või sõidan bussiga, siis ei ole see nii.

Te sõidate ühistranspordiga?

Miks ma ei peaks sõitma? Muutunud on see, et mulle tehti taktikalise kaitse koolitus – et ma ei sõidaks jalgrattaga iga päev sama teed pidi, õpetati, kuidas ennast kaitsta. Minu abikaasale ei tee see nalja, ta on mures. Ta muretseb, et mul oleks pipragaasiballoon kotis, sest ma unustan selle alatasa koju.

Kas lihtsam ei oleks suur auto koos autojuhiga?

Ei ole, sest see on kallis, keskkonnavaenulik ja ebavajalik.

Reformierakonna aastapäevakõnes rääkisite väga palju keskkonnast. Miks?

Inimesed on väsinud. Mina olen samamoodi väsinud valitsuse kritiseerimisest. Valimisteni on aega, praegu on õige aeg vaadata tulevikku. Ma näen, et kliimateema saab pöörata Eesti majanduse hüvanguks. Kõnes olid mõned mõtted, kuidas seda korraldada. Taastuvenergiaparkide ehitamine on keeruline, sest asjad takerduvad planeeringute taha. Kui meil oleks kliimafond, mis teeb planeeringud ette ära, et voh, siia saab rajada meretuulepargi, paneb planeeringud oksjonile… Me peame rääkima põlevkivist. Kui teeme põlevkiviõli rafineerimistehase, siis peame hakkama tulevikus rohkem põlevkivi kaevandama. Kui põlevkivi on suure süsiniku jalajäljega, kui kogu maailma liigub sinnapoole, et sellest loobuda, siis oleks mõistlik rohkem mitte investeerida riigi raha põlevkivisse. Kasutame võimalust luua Ida-Virumaale teistsugune tööstus, mis vajab töökäsi, mis seal juba on. Pole õige lükata seda otsust kogu aeg edasi. Ma juba 2010. aastal kirjutasin sellest, et pole mõistlik investeerida Auvere uude põlevkivielektrijaama.

Keda eelistate järgmise Eesti presidendina?

President Kersti Kaljulaid on saanud oma tööga väga hästi hakkama, mul ei ole midagi selle vastu, kui ta jätkaks ka teisel ametiajal.

Kui poliitikuna mõtlete Eesti riigile, kas magate öösiti rahulikult?

See mure on päeval pidev. Inimesed muutuvad järjest apaatsemaks. Ka ajakirjanikud väsivad. Uus normaalsus on kohal. Loen praegu Elo Tuglase Tartu päevikuid aastaist 1928–1940. Kuidas ühiskond vaikselt tasalülitati ja mida see kaasa tõi. Tol ajal muutus Eesti õigusriigist võimuriigiks. Iseseisvuse äraandmine ei olnud õigusriigi, vaid võimuriigi otsus, sest parlament seda ei otsustanud. Kui me oleks olnud õigusriik, kas me oleks teinud samasuguse otsuse? Ma arvan, et mitte. Ma näen praegu Eestis ohu märke, ma olen selle pärast väga mures, et me ei ärkaks siis, kui on juba liiga hilja.

Kaja Kallas

*Snd 18. juunil 1977.

*Reformierakonna esimees 14. aprillist 2018.

*2011–2014, 2019- riigikogus.

*2014–2018 Euroopa Parlamendi liige.

*Advokatuuri liige 1999. aastast, tegevus peatatud.

*Abielus investeerimispankur Arvo Hallikuga, peres on kolm last.