Edward Lucas: Putini pressikonverents

Vladimir Putinil ei napi vastupidavust, nagu näitas tema nelja tunni ja 12 minuti pikkune pressikonverents 19. detsembril. Ma mäletan tema esimest pressikonverentsi presidendina 2001. aasta 18. juulil ja mitte kõige vähem seetõttu, et olin esimene talle küsimuse esitanud väliskorrespondent.

Kokkukogutud ajakirjanikud olid elevil võimalusest küsitleda Venemaa liidrit. Struktureeritud kohtumine meediaga oli tervitatav kontrast Boriss Jeltsini valitsuse kaootilisele lähenemisele. Seega kasutasin ma oma võimalust, et küsida midagi, mis tundub praegu üsna taltsa küsimusena: Kas Vene president annab lubaduse kohtuda meiega tulevikus regulaarselt?

Ta tegi seda. Presidendi iga-aastased maratonid on muutunud Venemaa poliitilise kalendri üheks tunnusjooneks. 2008. aastast pärinev rekord on neli tundi ja 40 minutit. On raske ette kujutada mõnda teist maailma liidrit läbi tegemas nii pikka ja suuresti improviseeritud küsitlemist. Härra Putin näitab tugevat üksikasjade valdamist ja oskust lennutada tabavaid kriitikanooli.

Tagantjärele vaadates oleksin pidanud kasutama oma küsimust selleks, et küsida temalt Molotovi-Ribbentropi pakti kohta. 2001. aastal ei olnud see kuum teema. Jeltsini Kreml oli huvitatud Venemaa stalinistliku pärandi hülgamisest, loobudes Nõukogude hümni sõnadest ja muusikast, eemaldades avalikust kasutusest viisnurkse tähe ning sirbi ja vasara sugused sümbolid.

See ei teinud ühtegi katset kaitsta mittekallaletungipakti, mille allkirjastasid 1939. aasta augustis Natsi-Saksa ja Nõukogude Liidu välisministrid ja mis sillutas tee Teisele maailmasõjale. Selle salaprotokollid nägid ette Kesk- ja Ida-Euroopa riikide tükeldamise.

Ellujäänute jaoks Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Ukrainas ja mujal oli see mõistagi jätkuvalt ebapiisav. Toona loodeti vabandusi, reparatsioone ja isegi Nõukogude okupantide röövitud vara tagastamist. Loodeti, et Venemaa kohtleb ühel päeval Nõukogude impeeriumi ohvreid samamoodi, nagu kaasaegne Saksamaa on kohelnud Kolmanda riigi ohvreid: kahetsuse ja austusega.

Härra Putini käitumine oli esialgu mitmemõtteline. Ta väljendas mõõdukat kahetsust Nõukogude mineviku pärast Ungaris 1956. aasta ülestõusu ja Poolas 1939. aasta sõja puhkemise aastapäevadele pühendatud visiitide ajal. Ta on lükanud tagasi katsed elustada Nõukogude-aegseid valesid vangilangenud Poola ohvitseride kallal Katõnis toime pandud veresauna kohta.

Samas on ta reageerinud raevukalt igale katsele Molotovi-Ribbentropi pakti kritiseerida. Ta kasutab mitut argumenti, kuid neist peamine on, et teised riigid käitusid halvemini. Sel kuul antud pressikonverentsil ütles ta näiteks, et erinevalt Prantsuse ja Briti liidritest ei määrinud Stalin ennast Hitleriga otsekontakti astumisega. Nõukogude Liit oli viimane Euroopa riik, mis Natsi-Saksamaaga mittekallaletungipakti allkirjastas, märkis ta. Kummalisel kombel väitis ta ka, et Nõukogude Liit ei rünnanud Poolat 1939. aasta septembris; see vaid võttis üle territooriumi, mille Poola valitsus oli hüljanud.

Euroopa Parlamendi katsed muuta 25. mai totalitarismi ohvrite mälestuspäevaks, seostades otsesõnu fašismi ja kommunismi, peegeldavad tema sõnul uskumatut künismi.

Nõukogude ajalooversioon sattub suurema tähelepanu alla 2020. aastal, mida Venemaa valmistub Hitleri Saksamaa alistamise aastapäeva tähenduses tähistama “mälu ja hiilguse aastana”.

Kreml püüab kasutada seda kõigi oma kriitikute natside poolehoidjatena kujutamiseks: tõsine süüdistus, arvestades asjaolu, et holokausti kurjus on paljudes ringkondades praegu ainus 20. sajandi ajaloo esiletõusev fakt. Aga see on ka võimalus: putinlik ajalugu toetub valedele. Stalin mitte üksnes ei lepitanud Hitlerit – ta tegi temaga ka koostööd. Venemaa mätsib nüüd seda kinni. Küsige küsimusi!

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.