Boris Johnsoni vastu panuse tegemine on ebamõistlik. Briti peaministri klounilikud maneerid, hooletud harjumused ja kaootiline eraelu varjavad üliteravaid poliitilisi instinkte. Tema tee võimule on täis poliitiliste vastaste laipu – Konservatiivse Partei sees ning nüüd ka liberaaldemokraatide ja Tööpartei liidrid. Tema sellenädalane (valimised peeti eelmisel neljapäeval – BNS) valimisvõit oli opositsioonierakondadele alandav ja see võit tähendab, et Brexit saab nüüd teoks.
See ei olnud vältimatu. Alles sel suvel tundusid Euroopa Liidust peagi või üldse kunagi lahkumise ees seisvad praktilised ja poliitilised takistused peaaegu ületamatud. Härra Johnson suutis vastupidiselt paljudele enesekindlatele ennustustele, nende seas ka minu oma, need takistused ületada.
Raskused pole siiski kuhugi kadunud. Euroopa Liit tingib tehingu oma tulevaste majandussuhete üle Suurbritanniaga kõvasti alla. Paljukiidetud vabakaubanduslepingud muu maailmaga jäävad tabamatuks ja loodetust vähem tulutoovaks. USA valitsus eesotsas Donald Trumpiga ei ole ideaalne liitlane. Terendab põhiseaduslik vastasseis Šotimaaga.
Samuti on raske näha, kuidas Brexit teeb lihtsamaks toimetulemise Venemaa ja Hiinaga. Need riigid kasutavad ära täpselt sedalaadi lahkhelisid ja erimeelsusi, mida Brexit õhutab. Valimiskampaania algul blokeeris Johnson parlamendi raporti avalikustamise Venemaa õõnestustegevuse kohta. Minusugused inimesed olid maruvihased. On selge, et see ei kahjustanud teda kuidagi.
Peaministri ülekaalukas valimisvõit tähendab, et ta ei kohta oma Brexiti lahkumisleppe seadusesse vormimisel ühtegi tõsist parlamentaarset takistust. Tähtsamgi veel on asjaolu, et ta ei ole enam haavatav oma erakonna äärmuslike tiibade survele selles, mis hakkab juhtuma pärast meie lahkumist 31. jaanuaril.
See vabadus lubab tal, kui ta peaks seda soovima, võtta vastu kiire kokkuleppe EL-iga, isegi juhul kui see ei ole mõnedele Briti tööstuse osadele kuigi soodne. Avalikkus ei hooli eriti tolliliitude ja määrustike tehnilistest üksikasjadest. Nende peamine huvi oli näha referendumilubaduse täitmist. See juhtub. EL-ist lahkumine võib kahjustada riigi pikaajalisi majanduskasvu väljavaateid. Lühivaates tähendab ebakindluse lõpetamine aga kasulikku kasvu investeeringutes ja toodangus. Ka selle eest kavatseb härra Johnsoni valitsus ennast kiita.
Esimest korda nelja aasta jooksul saavad teised riigid läbi käia stabiilse Briti valitsusega. See püsib viis aastat ja võib pärast seda vabalt võita järgmise ametiaja. Seda hakatakse pidama tervitatavaks muutuseks. Suurbritannia kahjustada saanud seisund maailmas hakkab 2020. aastal taastuma. Liitlasriikide välis- ja kaitseministrid peaksid õige pea endale Londonisse sõiduks piletid broneerima.
Üks asi, mida jälgida, on strateegiline kaitseülevaade, mida on oodata ilmselt suvel. Briti relvajõud on äärmuseni ülekoormatud. Me peame tegema valikuid: kas me kavatseme keskenduda rollile globaalse suurvõimuna, kes aitab USA-d ülemereoperatsioonidel, või hoopis Euroopa kaitsevõime tugevdamisele? Kui me püüame teha mõlemat, kukuvad need halvasti välja.
Suur küsimus puudutab samas härra Johnsoni isikuomadusi. Kas ta rahuneb maha ja valitseb riiki nagu kord ja kohus? Või laseb ta ennast killustada trumpilikul kiindumusel rambivalguse vastu? Tema teenistusleht Londoni linnapea ja välisministrina on pehmelt öeldes ebaühtlane.
Ta võitis valimised mitte tänu oma ametialastele saavutustele, vaid sellepärast, et ta oli alternatiividega võrreldes vähem halb. See on habras alus viiele valitsemisaastale, kuid mitte võimatu. Härra Johnson teeb tõepoolest palju vigu ja see tekitab kiusatuse tema vastu kihla vedada. Tema alistatud rivaalid ja vastased ning minusugused arvamusavaldajad saavad aga teile öelda, et see on ebamõistlik.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
