Pühapäeval peeti Risti loomemajas rahvarõivaste õppepäeva, kuhu oli osalisi tulnud nii Risti kihelkonnast, Noarootsist kui ka kaugemalt.
Risti käsitöömaja juhi Tiina Ojamäe sõnul on käsitöömaja naistel juba tükk aega plaanis hakata rahvarõivaseelikute tarvis riiet kuduma. „See oleks kangakudumises midagi uut,” lausus ta.
„Väga huvitav oli, ja targemaks sai ka,” kiitis rahvarõivapäeval osalenud Risti apteeker Heli Pahovski. Ta lisas, et ei teadnudki enne, et Läänemaal on naised siniseid kampsuneid [jakke – toim.] kandnud. „Mul oli sinine selle seeliku juurde tunde järgi valitud ja see osutuski õigeks.”
Pahovski sai päranduseks pruuniruudulise riidekanga ja õmbles selle seelikuks 1990. aastatel. „Kullamaa seeliku riie. Ema oli Laukna külast Tänavotsa talust pärit,” selgitas Pahovski. Ta lisas, et riie oli kootud 1938. aastal Laukna perenaiste seltsis. „Spetsialistid rääkisid, et 1930. aastatel hakati perenaiste seltsides triiburiide asemel ruudulist kuduma,” selgitas Pahovski.
Rahvarõivakomplekti Pahovski endale siiski teha ei plaani. „Mulle meeldib rahvuslikke riideid kanda,” põhjendas apteeker. Ristil alustavasse tikkimisringi tahaks ta aga minna küll.
Pärandatud rõivakraami oli teistelgi naistel. Näiteks Liia sai pärandvarana nõukogude ajal Haapsalu tööstuskombinaadis tehtud Audru komplekti ja seda näputööd harrastav naine nüüd kõbib: „Seelikuga sain ühele poole, tanu on pooleli.”
Eesti vabaõhumuuseumi tekstiilikonservaatori Liili Aasma esivanemad on pärit vanalt Läänemaalt – isa Varblast, ema Paatsalust ning Lihula kandis ja mujal Läänemaal on tal palju sugulasi. See oligi põhjus, miks ta oli kutse peale kohe nõus tulema Läänemaa naistele rahvarõivaste ja vanade tekstiilide hooldamisest rääkima.
„Mul on pärandvarana saadud rohkem kui saja aasta vanused Lihula kandi Nurmsi riided, mis on üsna sarnased Lihula riietele,” rääkis Aasma. Ta lisas, et tahtis need ka koolitusele selga panna, „aga mul pole pottmütsi tehtud ja ma ei taha riideid vääriti kanda. Olen juba nii vana, et ei saa tulla siia tulla neiuna esinema”. Aasma sõnul lubas ta Läänemaa rahvariideraamatut koostavale Larissa Mandelile oma rahvarõivad raamatu tarbeks korralikult üles pildistada.
Mandel on viimastel aastatel Läänemaa rahvarõivastega põhjalikult tegelenud. Muudest Eesti piirkondadest erineb Läänemaa Mandli sõnul selle poolest, et siin kandsid naised pottmütse. Ka neotud lõnga ehk vihtidena mitmest kohast kinniseotult värvitud ja seetõttu kirjuks jäänud lõnga mujal seelikutesse sisse pole kootud. „Neotud lõngadega seelikuid on Läänemaale ainuomased,” kinnitas Mandel.
Mandel ütles, et Läänemaa rahvarõivaraamat peab kaante vahele saama tuleval aastal. Tema sõnul on raamatu materjal tegelikult koos. „Me keegi ei osanud arvata, ei eesti rahva muuseum ega mina, et seda materjali on nii palju. Plaanisime 200 lehekülge, aga praegu on materjali neljasaja lehekülje jagu,” rääkis Mandel. Ta lisas, et see, kui paks läänlaste rahvarõivaraamat lõpuks tuleb, on kauplemise koht. „Sõltub sellest, kuidas Kodukant suudab raha juurde leida,” ütles Mandel.
Haapsalu kutsehariduskeskuse käsitööõpetaja Marju Heldema rääkis Ristil Läänemaa rahvarõivastest. „Ainukesed, kellel on õigus rääkida autentsetest rahvarõivastest, on kihnlased, sest nemad on suutnud oma rõivaid läbi 20. sajandi siiani välja kanda,” ütles paarkümmend aastat rahvariietega tegelenud Heldema.
Ka Lõuna-Läänemaal kuni Kasari jõeni kandsid naised rahvariideid kauem. „Põhja pool kadus see kandmine kiiremini ära,” tõdes Heldema. Ja mehed lõpetasid rahvarõiva kandmise naistest rohkem kui pool sajandit varem.
Heldema sõnul tuleb kindlasti tähelepanu pöörata rahvarõivaste detailidele: naised ei käinud kunagi paljapäi ja põlleta. Läänemaal on olnud tavaks, et noored neiud kandsid liistikut ehk vesti ja naised kampsunit ehk meie mõistes jakki ning põlle.
„Tuleb aru saada, kus on autentne rahvarõivas ja kustmaalt tulevad 1920.–1930. aastate jooniste järgi tehtud riided,” selgitas Heldema. Tema sõnul on üks suunaandja olnud ka 1938. aastal ilmunud Helmi Kurriku rahvarõivaraamat, millest alates on hakatud eksponeerima ühtesid ja samu komplekte.
Heldema sõnul tekitab rahvarõivasegadust ka tantsupidu. „Kas kanda rõivaid nii, et suurel tantsuväljakul on mustrid ja värvid paigas, või kanda nii, nagu praegune rahvarõivakoolkond õigeks peab ja propageerib – seisusele, eale ja paikkonnale ainuomast kandmist,” arutles Heldema ja lisas, et see vaidlus on seni veel lõpuni pidamata.
Mandel kirjeldas vastasseisu mahedamates toonides: „Ma nii kriitiliselt ei suhtuks. Kui on vaja ikka esineda, siis mul on esinemiskostüüm ja ma ei ütle, et mul on sel hetkel ehtsad rahvariided,” ütles Mandel.
„Peaksimegi teadvustama, et rahvatantsurühmadel ei ole rahvariided, vaid on stiliseeritud esinemiskostüümid. Siis me ei vaidlekski niimoodi,” ütles Heldma. Ta lisas, et praegu on inimeste teadvuses, et tantsitakse rahvariietes.
Nii Mandel kui ka Heldema soovitasid naistel, kes alles plaanivad rahvarõivaste valmistamist, komplekteerida see tõetruult. Mitte nii, et äge seelik on 1895. aastast ja käised või särk, mis meeldib, hoopis 50 aastat varasemast või hoopis uuemast ajast.
Mandel ütles, et õige pole isegi kihelkonna rõivastest rääkimine, sest näiteks Kullamaa kihelkond on ligemale 700 ruutkilomeetrit suur ja eri kantides olid ka rõivad erinevad. Tema sõnul oleks kõige õigem võtta oma rõivakomplekti loomise aluseks mõni muuseumis olev komplekt, mis on mõnest talust tervikuna saadud, sest selline rahvarõivas on võimalikult autentne.
