Ma mäletan Ida-Berliini. Isegi praegu, 30 aastat hiljem, tunnen seda meenutades kurgus pitsitust. Helepruun süsi hõõgus boileriahjudes, madala oktaanisisaldusega kütus põles odavalt valmistatud ülesvuntsitud autodes ja logisevates veokites. Ka ideoloogia oli lämmatav. Mul tuli ette vaidlusi ametlikke ülesandeid täitnud tõsiusklikega ja tegelesin sisemisest võimuvõitlusest ja jõuvahekordade muutustest vihjete saamiseks valitseva Sotsialistliku Ühtsuspartei ajalehe Neues Deutschland pärssiva proosa läbikammimisega.
Terminoloogia oli laskemoon. Mõlemal poolel oli raskusi teineteise olemasolu tunnistamisega. Võimud idas püstitasid teetähiseid halvustavate viidetega “Lääneberliinile”; neile kuulus Berliin ilma omadussõnadeta. Tulihingelised külma sõja pidajad ei viidanud isehakanud Saksa Demokraatlikule Vabariigile, vaid Sowjetische Besatzungszone´le – Saksamaa Nõukogude okupeeritud tsoonile. Ida- ja läänetsoonide vahel asus üks maailma kõige kindlustatumaid piire täis isetulistavaid relvi, miinivälju ja teisi õudusi. Ka Berliin oli surmavalt lõhenenud. 1989. aasta veebruaris sai 20-aastasest ettekandjast Chris Gueffroy´st viimane tööliste paradiisist põgenemiskatsel tulistatud inimene. Vastassuunas põgenemine ei kätkenud mingit riski. Tuli istuda rongile ja väljuda Friedrichstrasse jaamas.
BBC mehena Berliinis olin ma tehniliselt sõjakorrespondent, kuigi sõjategevus oli peatunud rohkem kui 40 aastat varem. Mul oli auväärne sõjaline seisund, millega kaasnesid õigused (ületada piiri kontrollpunkt Charlie’s, mängides autos valjult Pink Floydi laulu “The Wall”) ja kohustused. Idas liiklusõnnetusse sattumise korral ei tohtinud ma rääkida Vopodega (kohalik politsei), vaid pidin nõudma Nõukogude ohvitseri kohaleilmumist. Ma sõitsin sinna ilma avariideta iga päev, mõnikord lihtsalt selleks, et piirivalvureid kiusata. Nad vaatasid mind kivinägudega, justkui ma oleksin püüdnud oma nina üle piiri smugeldada. Kui minu rõõmsameelsed tervitused tõid näole naeratuse, arvestasin ma, et kommunismi kokkuvarisemine nihkus pisut lähemale.
Ka Lääne-Berliinis oli aeg seisma jäänud. Erinevalt teistest riikidest, tõrjusid lääneliitlased, kelle käes oli linna valitsemisel jäme ots, Nõukogude võimude survet olukorda kaasajastada. Ma külastasin kulunud Eesti saatkonna hoonet Tiergartenis, kust diplomaadid olid 1940. aastal lahkunud. Seal elas üks rõõmsameelne kunstnik, keda häiris noorte eestlaste hiljutine külaskäik. Nad hoiatasid teda, et nende okupeeritud riigil läheb varsti oma hoonet taas vaja. Nii oligi. Läti saatkond oli ammu kadunud, kuid ma usutlesin üht küllaltki usaldamatut juristi, kes pidas selle pangaarvet. Vana Leedu saatkonna kohas asus automüügipunkt.
Samuti eksootiline, kuid vähem romantiline oli vasakpoolsus. Kuna Lääne-Berliin ei olnud tehniliselt osa Lääne-Saksamaast, ei olnud sealseid noori võimalik ajateenistusse kutsuda. Väeteenistusse võtmisest hoidujate sissevool pani aluse suurele alternatiivlavale. Selle maksumaksja poolt heldelt toetatud asukad sarjasid kapitalismi, imperialismi ja Lääne “okupante”, märkamata tõelist impeeriumit vaid paarisaja meetri kaugusel, mis tsenseeris popkultuuri, kiusas taga hipisid ja anarhiste ning saatis sõjaväeteenistusest hoidujaid karistusbrigaadidesse või vaimuhaiglatesse.
Berliini lõhestatus on kadumas ajaloohämarusse, kuid selle õppetunnid püsivad. Ideoloogia pole kunagi kadunud. Lenini tööde, eriti selle poliitilisele vägivallale pühendatud osade uurimine on kasulik. Lugege põhjalikult ülespuhutud ametlikke teadaandeid. Need sisaldavad vihjeid. Jääge terminoloogia koha pealt põikpäiseks. Balti riikidele ei antud 1991. aastal iseseisvust – nad taastasid selle. Krimm on okupeeritud, sama käib Tiibeti kohta. Taiwan on riik, mitte mässuline provints.
Nähtamatud müürid seisavad endiselt. Vabadust ihkavad inimesed ei põgene Kommunistlikusse Hiinasse või (hoolimata Edward Snowdeni ülejooksmisest) Venemaale. Küll aga tulevad nad Läände ja teevad seda sageli suuri riske võttes. Läänevastasus on enesekeskne nauding: enamikule inimestele meeldiksid meie probleemid.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
