Nii- ja naasugustest kiviktaimlatest olen ma nüüd pajatanud juba mitmes jaos, seepärast võiks nende hulgast mainida veel üht: kruusa- ehk klibuaeda. Selles ei pea ilmtingimata olema kive, kuigi võib olla, ja see on enamasti tasapinnaline, mitte reljeefse vormiga. Siiski peab see asuma lahjal ja kuival, väga hästi vett läbi laskval pinnasel, ja et seal pole eesmärgiks kivide või reljeefi eksponeerimine, sobivad sinna kasvama ka kõrgemad ja isegi väga kõrged niiskustundlikud püsikud, näiteks rohtlaliiliad.
Nagu selle aiatüübi nimigi ütleb, on seal pinnase ülemiseks kihiks kare kruus või kiviklibu või nende segu. Olen näinud kasutatavat ka peent killustikku, aga see ei jäta enam väga looduslikku muljet. Pealegi on terava killustiku seest raske rohida. Sellise pinnasega on kohastunud üllatavalt suur hulk ilusaid taimi, väga hästi tunnevad end selles keskkonnas igasugused kellukad, ogaputked, Alpi astrid ja teised, kelle kasvunõueteks on lubjarohke, lahja ja kuiv maa.
Kruusaaed on hea võimalus taimestada endiseid tööstuslikke alasid, mis esmapilgul tunduvad täiesti taimevaenulikud – näiteks maailmakuulus Beth Chatto klibuaed on rajatud endise parkla peale.
