Mihkel Nestor: Nobel kriitilise mõtlemise eest

Selle aasta Nobeli majanduspreemia tõi teadlastele väga praktiline uurimismeetod ja võime kriitiliselt mõelda.

Nobeli majanduspreemia selleaastaste võitjate Abhijit Banerjee, Esther Duflo ja Michael Kremeri pikaaegne uurimisteema on olnud vaesus. Seekordsete Nobeli majanduspreemia võitjate puhul võib öelda, et küsimus ei seisnenud selles, kas nad auhinda väärivad, vaid pigem, millal oli õige aeg see üle anda. On ju globaalne vaesus olnud sotsiaalteaduste üheks populaarsemaks uurimisteemaks juba aastakümneid, kuid viimaste aastate humanitaarkatastroofid ja sellele järgnenud migratsioonilaine on valdkonna tähtsust veelgi tõstnud.

Kuid miks just need kolm teadlast, kui vaesusest kirjutavad tuhanded nimekad sotsiaalteadlased? Ennekõike seetõttu, et selle kolmiku puhul ei ole tegemist mugavas kabinetis kohvitassi kõrval globaalset kapitalismi kiruvate „salongisotsialistide” ega ka „neoliberaalidega”, kes usuvad, et päriselu probleeme saab lahendada mõne keerulise valemi ja suurema majandusliku avatuse teel. Banerjee, Duflo ja Kremeri teadustöö teeb märkimisväärseks see, et antropoloogide kombel on nad läinud kohale maailma kõige vaesematesse paikadesse, õppinud tundma sealsete elanike käitumismalle ja proovinud reaaleluliste eksperimentide abil leida meetmeid, mis inimeste elujärge enim parandavad. Üheks nende peamistest uurimismeetoditest on olnud randomiseeritud kontrollitud uuringud, mida tavaliselt kasutatakse ravimite tõhususe välja selgitamiseks. Sarnast praktikat on võimalik kasutada aga ka humanitaarabi mõju hindamisel, pakkudes ühes külas põldude viljakuse parandamiseks vajalikku väetist tasuta, teises soodushinnaga ja jättes kolmanda küla elanikud sellest hoopis ilma. Üllatav, kuid sarnaste eksperimentide tulemused ei ole sageli niivõrd etteaimatavad, kui esmapilgul tundub.

Kaks seekordsetest Nobeli preemia laureaatidest, Abhijit Banerjee ja Esther Duflo, on oma teadustöö kogemustele tuginedes üllitanud ka populaarteadusliku raamatu „Poor Economics”, mis on neid laiemale lugejaskonnale pisut tuttavamaks teinud. Kuigi autorid rõhutavad vajadust suurte üldistuste tegemisel piiri pidada, toovad nad raamatus välja mitu olulist punkti vaesuse ja selle vastu võitlemise kohta.

Banerjee ja Duflo ehk kõige olulisem mõte on mõelda vaesusest ideoloogiavabalt, pigem reaal- kui sotsiaalteadlase pilgu läbi. Paratamatult tekitab vaesuses elavate inimeste nägemine tugevaid tundeid ja seetõttu kipub sotsiaalteadustes olema sellealane diskussioon tugevalt mõjutatud teadlaste endi väärtushinnangutest ja ideoloogiast. Dogmaatiline lähenemine viib aga olukorrani, kus maailmas raisatakse näiteks sadu miljoneid toiduabi peale, millest suur osa läheb teel kaotsi ja mis sihtgrupi elu pikemas plaanis kuigi palju ei paranda.

Läbiv teema on ka informatsioon ja selle ebatäiuslikkus. Pahatihti puuduvad vaestel inimestel vajalikud teadmised, et langetada õigeid otsuseid. Peale selle lasub neil oma elu üle otsustamisel liiga suur vastutus, samas kui jõuka ühiskonna heaolus üles kasvanud inimeste eest on paljud õiged otsused juba ette ära tehtud. Hea näide on vaktsineerimine, mida arengumaades pakutakse inimestele sageli tasuta, kuid mille kasulik mõju on „nähtamatu”. Ilma hariduse ja harituseta oskavad inimesed näha kasu haiguse ravimises, kuid haiguse vältimist ei osata vaktsiinidega seostada. Elades riigis, kus vaktsineerimisotsus on meie eest juba ette ära tehtud, kraanist voolab puhas vesi ja raha saab hoida turvaliselt pangas, on maailma tajumine läbi arengumaa elaniku silmade läbi pagana raske.

Seekordsed Nobeli majanduspreemia laureaadid on pälvinud ka omajagu kriitikat. Arenguabi ja humanitaarprogrammid kipuvad vahel olema mitte niivõrd täpselt sihitud relv eesmärgi täitmiseks, kuivõrd pigem indulgents, mis lubab end tunda parema inimese, ettevõtte või riigina. Nii on mitmeid programme kandnud faktide asemel usk ja kui kiuslikud majandusteadlased peaksid juhtima tähelepanu, et programmid ei saavuta soovitud eesmärke, siis ei tekita see asjaosalistes just rõõmu. Kriitikat on pälvinud ka teadlaste eksperimenteerivad võtted. Kremeri, Duallo ja Banerjee katsete peamine põhimõte on olnud sihtgrupile erinevate meetmete pakkumine, sh ka osa gruppide hüvedest ilma jätmine, et võrrelda saadud tulemusi. Kas see on aga eetiline, kui üks küla saab tasuta puhta veega puurkaevu, teine peab selle eest maksma ja kolmas jäetakse kaevust üldse ilma? Kokkuvõttes tuleb aga olla tänulik, et tänases ideoloogiliselt lõhestunud maailmas, kus positsioone võetakse usu, mitte faktide pinnalt, omistatakse Nobeli preemia teadlastele, kes on utsitanud tagant kriitilist mõtlemist.