Pax Americanat on lihtne õigustada või nii see vähemalt oli. Olukorras, kus ei olnud olemas paremat sõpra kui Ühendriigid ja temast halvimat vaenlast, oli valik lihtne. USA juhtroll toestas reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda. Tuleb tunnistada, et sellest sai suurimat kasu USA, kuid sellest lõikasid kasu ka teised riigid. USA juhtroll tugevdas õigusriiki, demokraatiat, inimõigusi ja rahu.
Välismaalased torisesid sageli, mõnikord põhjusega, teinekord ilma, aga kodurinne oli alati kindel. Vabariiklased ja demokraadid, kongressis ja valitsuses, toetasid ühtemoodi USA suurt ja tugevat rolli maailmas.
Nüüd on olukord pea peale pöördunud. Välisriigid on ahastuses selle pärast, milles nad näevad ebajärjekindlust Washingtonis, mida näitlikustab president Donald Trumpi õnnetu otsus hüljata kurdi omakaitseväed Põhja-Süürias. Liitlased tahaksid väga minna tagasi ajajärku, mille üle nad kunagi kurtsid.
Nende halal on paraku väike mõju. Kui üldse midagi, siis rõhutab see paljudes USA ringkondades kahtlusi, et liitlased nõuavad palju ja pakuvad vähe.
Vastuargumente saab ja tuleb esitada, aga probleemi tuumal pole midagi pistmist välispoliitikaga. See on siseriiklik küsimus. Pax Americana oli ida- ja lääneranniku jaoks imeline. Inimesed kõrgtehnoloogiafirmades või finantsteenustesektoris lõikasid globaliseerumisest kasu. Välis- ja julgeolekupoliitika inimesed nautisid maailma oma lavana.
Paraku nägid paljud inimesed mujal Ühendriikides olukorda teisiti. Nad ei saanud häid töökohti. Nad nägid turvaliste ja hästi tasustatud elatise teenimise võimaluste kadumist väliskonkurentsi tõttu. Nad panid tähele, kui palju laibakotte nende osariikidesse saabus. Neile ei meeldinud ka teised muutused oma elus. Ja nad läksid valima.
Siin peituv õppetund ulatub Ühendriikidest tunduvalt kaugemale. Rahuajal on tõsiseltvõetava välispoliitika eeldus tõsiseltvõetav sisepoliitika. Valijad lepivad välismaal tegutsemise kuludega juhul, kui see on märkamatu (hõlmab tagasihoidlikke rahasummasid ja väikest arvu sõjaohvreid). Koorma suurenedes ootavad nad õigustusi oma valitsejate pealesurutud ohverdustele. Üks selline põhjendus on, et kuigi riik pole sõjas, seisab see silmitsi eksistentsiaalse ohuga.
Ukrainlased, eestlased, lätlased, leedulased ja poolakad (ja üha rohkem ka rootslased, soomlased ja norralased) ei vaja oma ebakindla geopoliitilise asukoha meeldetuletamist. Raha kulutamine riigikaitsele on mõistlik. Sama käib ulatusliku panustamise kohta kaugetes sõdades. Sellesse usku mõra löömiseks tuleb teha palju. Teie riigi poliitiline juhtkond võib olla jahmatavalt korrumpeerunud ja ebapädev, kuid see on ikkagi parem kui Venemaa võimu alla langemine.
Ameeriklased aga ei taju eksistentsiaalset ohtu. Seda ei taju ka sakslased, prantslased, itaallased ja paljud teised „vanaks Lääneks” hüütud maailma osas. Paljud neist peavad sõjalisi kulutusi raiskamiseks. Nad peavad USA-d ohuks maailmarahule ja kui asi puudutab teiste riikide kohtlemist, siis mitte kuigi palju paremaks Venemaast ja Hiinast. Sellise mentaliteedi juures sõltub tahe nõustuda mis tahes välispoliitilise kohustusega usaldusest valitsuse vastu. See aga tuleneb avalike teenuste kvaliteedist, riigijuhtide aususe tajumisest ja usust, et kulud ja tulud on ausalt jaotatud.
See tähendab, et enam ei ole võimalik uurida või praktiseerida välispoliitikat ilma siseriiklikku moraali ja sidusust vaatlemata. Seesmiselt tugev riik on seda ka väliselt. Vastupidiselt aga on korruptsioon, vaesus, halb avalik tervishoid, piirkondlikud pinged, ebavõrdsus ja ebaõiglus riiklikku julgeolekut samavõrd kahjustavad kui spionaaž, õõnestustegevus või sõjalise valmisoleku puudumine.
Need, kes tahavad sisepoliitilisi dilemmasid vältida, ei tohiks pidada välispoliitikat rahulikuks ja mõistuslikuks pelgupaigaks. Just sedasi jõudsime “Ameerika ennekõike” juurde.
