2

Erkki Bahovski: kiiremini, kõrgemale, kaugemale, aga mitte ainult

Erkki Bahovski.
Erkki Bahovski.

Aeg-ajalt ikka küsitakse, missugused on kellegi elu ja mõtlemist mõjutanud raamatud. Minul on selleks Uku Masingu „Budismist”.

Masing küll ütleb raamatus, et budism pole tema põhiteema ja veel vähem – kui üldse midagi – tean budismist mina, kuid mõne väga kasuliku tõetera olen sealt raamatust kaasa võtnud. Ja üheks selliseks on tõdemus, et maailm on üks tervik – selles pole ei võitjaid ega kaotajaid. Kui me jagame maailma võitjateks ja kaotajateks, siis tekib ka paratamatult vajadus ise pidevalt võitjate poolel olla. Aga kui pole ei võitjaid ega kaotajaid, on elu märgatavalt rahulikum.

See oli esimene mõte, kui lugesin õiguskantsler Ülle Madise arvamust, et spordipäeva tulemustest ei tohi teada saada kõrvalised isikud. Sisuliselt tuleb tulemusi hoida salajas. Tundub hästi sobituvat budismi põhimõtetega.

Kardetavasti asi nii lihtne ei ole. Inimkonna üheks alusjooneks on ka soov panna ennast proovile võistluses teistega. Konkurentsi eitamine tähendaks eitada ka senist inimkonna ajalugu alates antiiksetest olümpiamängudest. Tänapäeva tippsport on küll võtnud ebameeldivad jooned, kui mõtleme dopingule ja kommertsialiseerumisele, kuid see vajadus end võrrelda pole kuhugi kadunud.

Pigem on küsimus ikka selles, mida spordipäeva tulemustega peale hakata. Ehkki kuskilt otsast on arusaadav soov vältida spordipäeva tulemuste avaldamisega kaotajate piinlikkust ja nende mõnitamist, kaob avaldamisega ära ka võitjatel võimalus rõõmu tunda. Spordipäeva tulemuste avaldamise keelustamine eeldaks justkui eos, et seni on nende avaldamine tähendanud paljudele piinlikkustunnet.

Kuid piinlikkustunnet ja kaotuskibedust aitavadki vältida just arusaam nendest tulemustest. Ehk siis tõdemus, et spordipäeva tulemused pole elu ja surma küsimus. Väga palju sõltub siin ikkagi ümbritsevast keskkonnast – kehalise kasvatuse õpetajast, aga ka teistest, kes ei hakka kaotajaid kohe nöökima ega neid teiste ees halbade tulemuste pärast alandama. Sest tegelikkuses on spordipäeva tulemuste avaldamisest tekkinud alandus ammuse õhkkonna tagajärg ja spordipäeva tulemuste teatavakstegemine on vaid täpp „i”-l.

Eesti Ekspressis 2. oktoobril ilmunud lugu rahvastepallist kuulutab, et pigem tuleks see mäng koolides keelustada, sest andvat ühtedele võimaluse teisi kiusata ja neid alandada. Just nagu oleks asi rahvastepallis kui niisuguses. Igasugune spordimäng annab võimaluse teisi alandada, sest alati on keegi, kes oskab midagi paremini. Seda eitada oleks rumalus – inimesed pole võrdseks loodud.

Kooli, kodu ja last ümbritsevate vanemate inimeste ülesanne oleks pigem tagada, kuidas selle ebavõrdsusega toime tulla. Jah, avaldame spordipäeva tulemused, aga ütleme kaotajaile, et elu läheb edasi ja millalgi avaneb ka kaotajate võimalus. Või avaneb see võimalus mingis muus aines. Kui me aga nöögime kaotajaid, siis võivad nood tõesti teha samaga tagasi mingis muus aines kui kehalises kasvatuses. Äärmuslikud juhtumid – ja USA puhul ei teagi, kas neid saab enam äärmusteks nimetada – on seotud koolitulistamistega. Sest tavajuhul oli tulistaja keegi, keda koolis kiusati.

On mõistetav, et konkurentsiga valmistame koolilapsi ette eluks. Ent elu ei seisne vaid konkurentsis. Elu tähendab ka hoolivust ja kaastunnet. Kui me anname koolist kaasa vaid konkurentsi alustõed, siis me saamegi vaid haidest koosneva ühiskonna. Ehk siis, kui me peame spordipäeva tulemuste avaldamist ja nende põhjal kasvatamist ainsaks valikuks, olemegi juba tupikus. Spordipäev on vaid killuke sellest mustrist, mida me nimetame eluks. Just see teadmine peaks lastega koolist kaasa tulema.

Ühe pisikese osa oma elust olen õppinud Hollandis. Selle riigi õiguskultuuri reegel on, et võimalikult vähe tuleks ära keelata. Mida vähem seadusi, seda parem, sest inimesed peaksid ikkagi suutma ise koos elada. Sest kui midagi keelata seaduse jõuga, siis peab hakkama jälgima ka seaduse täitmist ja karistama seadusrikkujaid. Spordipäeva tulemuste avaldamise keelustamine tähendab automaatselt karistusi neile, kes selle ikkagi avaldavad. Ühe, väidetava probleemi justkui likvideerimisega tekitame kohe teise.

Elu ongi tervik. Sellest mingi osa meeltes mahakriipsutamine ei muuda seda tõsiasja. Spordis on küll asjad mustvalged, antakse punkte ja loetakse (senti)meetreid ja sekundeid, kuid see pole kõik. Elu ei seisne võitmises, veel vähem pidevas muretsemises, kas ollakse ikka võitjate poolel.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
kärt
kärt

Kas härr Karnaul on härra Bahovsiga mingi eriline suhe tekkinud et teda siin nii tihti avaldatakse ? minu arust ta mingit arvamusliidri rolli küll välja ei kanna

Triibik
Triibik

Ma ei imestaks,kui mõlemad on homod. Või niisama mõttekaaslased. Prindin selle arvamuse välja,sest nagu LE s on tavaks,kustutatakse tihti ka kõige tavalisemaid komme, mis Karnau omadega ei ühti Niipalju siis demokraatiast ja avatud diskussioonist. Aga muidu huvitav arikkel. Nagu tavaliselt sellelt härralt.

wpDiscuz