0

Kaaberma: rajal otsustab vehkleja, mitte treener

Lääne Elu

info@le.ee

Naiste epeekoondise juhendaja Kaido Kaaberma mullu Tallinnas MK-etapil koos oma hoolealustega. Andres Putting / Ekspress meedia / Scanpix
Naiste epeekoondise juhendaja Kaido Kaaberma mullu Tallinnas MK-etapil koos oma hoolealustega. Andres Putting / Ekspress meedia / Scanpix

Eesti naiste vehklemiskoondise peatreener Kaido Kaaberma meenutab intervjuus oma sportlasetee kõige raskemaid aegu ja tõdeb, et Haapsalus tunnustati vehklejate häid tulemusi alles uue saali ehitamisega.

Kui erinev on Haapsalu uus vehklemishall võrreldes sellega, kus teie harjutasite?

Kui hall 2016. aasta sügisel avati, käisin vaatamas. See on maailmatasemel. Tingimused Haapsalu 1. keskkooli saalis olid meil natuke kehvemad. Aga samas oli too Haapsalu saal väga kodune ja hubane. Endel Nelis hoidis seda väga hästi korras, aparatuur ja kõik toimis. Metallradu loomulikult ei olnud ja valgust ka ei olnud nii palju.

Aga elu läheb kogu aeg edasi. Kontrast on samasugune, kui võrdleme praegust Haapsalu vanalinna 1980. aastate vanalinnaga. Nüüd on seal kõik korda tehtud ja läigib.

Põhimõtteliselt on see üks esimesi Haapsalu linna poolt tehtud tõsiseid investeeringuid vehklemisse. Haapsalu linnaisad on lõpuks aru saanud, et vehklemine on tähtis nii linna lastele ja peredele kui ka linnarahvale üldiselt. Investeering on tunnustus seni tehtud tööle.

Kas mäletate esimest korda, kui mõõga kätte võtsite?

1.–3. klassis käisin purjetamas ja treener ütles sügisel, et talvel on tarvis lihast kasvatada ja tuleb muud sporti teha, näiteks minna kergejõustikutrenni. Ema uuris järele ja vabu kohti oli vaid vehklemises. Talvel tegingi natuke vehklemist ja siis, kevadel, tulin sealt tulema. Suvel aga viidi mind Tuksi spordilaagrisse vehklema ja sealsel võistlusel tulin kolme hulka. See oli päris suur stiimul, et sain milleski natukenegi teistest jagu. Vehklemispisik tuli sisse.

Aga mis on teid vehklemise juures hoidnud?

Vot seda ma ei tea. Alati tuleb hoida kinni sellest, mis sul on. Tuleb oma võimalused ära kasutada. Kui tuleb hästi välja, siis miks peaksid loobuma.

Ja tuli hästi välja…

Nojah, mingil määral tuli välja muidugi ja tulemused tulid ka. Alustasin Nõukogude Liidu noortekoondisest, siis pääsesin täiskasvanute koondisesse. Siis tuli Eesti vabariik ja enam ammugi polnud mõtet vehklemist ära lõpetada. Seda enam, et sai reisida ja maailma näha.

Näiteks käisime päris Eesti aja alguses, 1991. aastal, võistlemas Austraalias maailmakarikaetapil ja see oli esimene kord teha seda sinimustvalge all. Eesti sai vabaks augustis, etapp oli septembris. Olin algul üles antud Nõukogude Liidu võistkonna nimekirjas, aga siis tehti see ümber. Korraldajad vaatasid, et mis lipp see üldse on. Olin üks esimesi, kes osales MK-etapil Eesti lipu all.

Taasiseseisvumisperiood oli sportlastele raske, sest raha polnud.

Nõukogude Liidus anti spordile päris palju raha. Rahas ei olnud kunagi küsimus. Küsimus oli selles, kas õnnestus hankida sõidupiletid või hotellis tuba. Näiteks olin 14–15aastane, kui mind kutsuti juunioride laagrisse Minskisse. Ostsin pileti ära, aga spordibaasis ei olnud vaba voodikohta. Magasin siis nädal aega kahel tugitoolil.

Taasiseseisvumise ajal kadus spordis raha sootumaks. Mis siin keerutada – läksin võistlustele, võtsin oma viinad kaasa, müüsin maha ja sain piletiraha tasa. Sain mingi auhinna ja sain ka selle maha müüa. Soomest saadud puldiga televiisor oli inimese poole aasta palk.

Mis on olnud säravaimad momendid?

Minu jaoks pole vahet, kas olen treener või sportlane, meie tõime maailmameistri tiitli koju. Sama võin öelda ka selle kohta, kui ma tulin Liidu koondisega maailmameistriks. Mul endal on maailmameistri kuld olemas aastast 1991.

Et mis on kõige säravam moment… Säravaim moment ongi see, kui võidad. Olen MMil olnud individuaalselt kolmas ja võistkonnaga esimene (1991 NSVL), teine (2002 Eesti) ja kolmas (1990 NSVL), EMil kaks korda teine ja kolmas. Tahes-tahtmata olen siis kellelegi kaotanud. Säravad on ikka need hetked, mil oled kõiki võitnud.

Kas esimene olümpia Barcelonas on kuidagi eredamalt meeles?

Kindlasti on eredalt meeles. Seegi oli esimest korda Eesti lipu all. Aga sinna ma läksin võitma ja võitu ei tulnud.

Tuli neljas koht.

Tahes-tahtmata on see eriti jama koht. Kui sportlane läheb ja võistleb kõigest hingest, siis neljas koht on kehva. Mul oli kaks medalimatši ja ma ei suutnud võitu koju tuua. Muidugi võib tagantjärele öelda, et ainult üks torge läks medalist mööda, ainult üks. Ma olin selleks potentsiaalselt valmis, et seal paremat kohta saada, aga kahjuks ei õnnestunud. Nüüd mõtlen küll, et ega neljaski koht pole halb. Kui tüdrukud – Eesti epeenaiskond – neljandaks jäid, siis tuli ka kommentaare, et läbikukkumine. Aga läbikukkumiseks võib seda nimetada ainult see, kes on ise olümpial neljas olnud.

Kas tahtsite saada olümpiavõitjaks?

Kui sporti teed, võistlustel käid ja võistlust võita ei taha, siis ära mine. Aga sa pead selle nimel tööd tegema, et olla tugevam homme ja ülehomme. See ongi sportlase elu, kasvõi üle laipade, kindlasti. Sportlased on egoistid.

Olümpia oli 1992. Kui palju rahapuudus tulemusi mõjutada?

Laagrid ja treeningud kadusid ära. Olümpiakomitee ütles mulle ja treener Peeter Nelisele, et siin on teile tuhat dollarit, valmistuge olümpiaks. Kui nüüd kulusid vaatama hakata… Pidin laenu võtma, ei saanud endale hotelli lubada, ööbisin sõprade juures Pariisis ja Kanadas. Lennupiletid Austraaliasse tegi meile välja õmblusvabrik Sulev. Kui olümpiamängud said läbi ja tulime neljandaks, siis sain Lääne-Eesti pangast kirja: teie laenuleping on tühistatud. Ühesõnaga, soovime edu ja teeme sel puhul välja väikese preemia. Aga sellega ma enne olümpiat ju arvestada ei saanud ja läksin riski peale välja.

Millal kergemaks läks?

Kergemaks läks siis, kui Eesti spordisüsteem toimima hakkas, see oli 1995. aastal. Siis hakkasime mingit raha saama. See süsteem on tänaseni enam-vähem sama. Kui sul on juba tulemused ette näidata, siis annab olümpiakomitee vastavalt kategooriale ettevalmistusraha ja maksab A-kategooria sportlastele isegi palka.

Mille poolest treeneri roll vehkleja omast erineb? 

Rajal ei saa treener midagi teha. Tahaks küll, aga paraku peab sportlane sellega, mis on kokku lepitud, ise hakkama saama. Võid raja ääres karjuda ja teha ükskõik mida, aga lõppkokkuvõttes on treener ikkagi sportlase abistaja. Ühise eesmärgi nimel tuleb tööd teha ja täita kõik vastastikused kokkulepped.

Kõrvaltvaatajale tundub treeneri roll isegi pingelisem kui sportlase oma? 

Midagi saad ju teha, aga see on piiratud. Põhiülesannet täidab niikunii sportlane. Küsimus on selles, kas sportlane tahab treenerit kuulata või mitte. Vahel juhtub, et sportlane ei kuula, aga võit tuleb ära. Vahel on jälle vastupidi – kuulab ja teeb ja tuleb kaotus. See on sport. Sellega tuleb leppida. Lõpliku otsuse teeb alati sportlane. Treener võib vaid soovitada.

Kuidas teile treeneri roll meeldib?

See on niivõrd-kuivõrd. Kõik ju teavad, kuidas asjad käivad. Kui võit tuleb, on tore. Kui võidab sportlane või võistkond, siis on sportlased tublid. Kui võistkond kaotab, siis on treener süüdi. Nii ongi.

Millised on ühe hea vehkleja omadused?

Samahästi võib küsida, millised on hea inimese omadused. Olümpia slogan on citius, altius, fortius. Kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Siit leiamegi hea vehkleja omadused: kiire ja pikk. Tegelikult võib olla ka lühike, peenike, milline iganes, vehklemises pole kaalukategooriat. Võib tunduda, et pikemal on väike eelis – pikem käsi. Aga samas muudab see ka justkui aeglasemaks. Väiksemal on väiksem ka torkepind.

Üks on see, millised on füüsilised eeldused, ja teine see, et sportlasel peavad olema ka psühholoogilised eeldused. Südikas peab olema. See on kahevõitlus, kus peab vastase üle mängima. Segavaid faktoreid on nii palju, et pole kuigi lihtne minna ja panna. Vastane tahab ju sulle ka ära torgata. See on nagu males: teed käigu, vastane paneb kohe vastu.

Kuivõrd teil endal on neid omadusi on?

Pikkusest on vahel puudu jäänud. Aga tööd olen teinud iga asjaga. Kas nüüd palju või vähe, eks seda on tagantjärele kõik targad ütlema. Näiteks ei olnud mul võhma. Pikka maad ei jaksanud joosta.

 

Täispikka intervjuud loe SL Läänela 90. aastapäevaks ilmunud raamatust „Läänemaa parimad sportlased läbi aegade”.

Intervjuu tegi Kelli Seiton.

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz