Osmussaare uuemas ajaloos oli teisipäev tähtis päev, sest teadaolevalt esimest korda külastas saart ametis olev peaminister.
Peaminister Jüri Ratas tunnistas, et on üldse esimest korda Osmussaarel. Ratase toimetas koos enam kui kümnepealise saatjaskonnaga Dirhamist saarele kaks alust – osmussaarlaste oma Sleipnir ja Haapsalu politseijaoskonna Kessu. Osmussaare sadamas ootas saabujaid saarevaht Rita Koppel, et külalised autokastis saart avastama viia.
Esimene peatus oli rootslaste taastatud kabelivaremete juures, kus Koppel rääkis saare omaaegsest asustusest, kabeli taastamisest ja oma perekonna jõudmisest saarele 2001. aastal. Peaminister oli üllatunud, kuuldes, et Osmussaare rootslaste järeltulijad siiani igal aastal nädala saarel veedavad ja talgutöid teevad.
Kui kunagi elas Osmussaarel üle saja inimese, siis praegu on elanikke viis. Peaministri saatjad uurisid, kas nad on saarele sisse kirjutatud või tõepoolest ka elavad seal. „Kui veebruaris tulla, kas siis on ka viis inimest?” uuriti. „Jah, on küll,” kinnitas saarevaht ja lisas, et hetkel on küll isa haiglas ja üks saareelanik käib suvel hoopis mandril tööl.
Osmussaare ajaloost rääkides meenutas Koppel sedagi, et osmussaarlased pole kunagi olnud oma maa omanikud, vaid ainult rentnikud. Praegu on olukord sarnane, sest suurem osa saarest on riigimaa ja kaitseala, endises külakeskuses on ka vallale kuuluvat maad, kuhu on kavandatud mõned elamukrundid. „Kas siin eramaad ei olegi?” imestas peaminister. „Erainimene ei saagi siia maad osta? Aga kui keegi tahaks siia elama tulla?”
Osmussaarel kaasas olnud Noarootsi osavallavanem Aivo Hirmo selgitas, et saarele saab tulla küll, kui osta 99 aastaks hoonestusõigus. „Aga vald saab seada tingimused, et inimene saarele ka päriselt elama tuleks,” rääkis ta.
Kabeli juurest saare põhjatippu teed jätkates teatas esimese teelõigu autokastis sõitnud peaminister saarevahile: „Mul on nii palju küsimusi, et ma tulen istun teie juurde kabiini.”
Mida saare põhjatipu poole jõuti, seda lagedamaks muutus maastik. „Pastoraalne vaade,” kiitsid nõunikud autokastist ümbrust silmitsedes. Pilt oli tõepoolest idülliline: loomade lagedaks söödud rohuvaip, kus lambad ja väikest kasvu karvased šoti mägiveised vabalt ringi sammusid ja saabujaid uudistasid, taamal sillerdamas sinine meri.
Tuletorni juurde jõudes näitas Koppel kõigepealt uhkusega väikesaarte programmi abiga rajatud taastuvenergiajaama, mis läks maksma üle 50 000 euro.
„Kas nüüd läheme majakasse?” küsis Koppel peaministrilt. „Sinna läheme, kus te ütlete,” oli Ratas kõigega nõus.
Suve hakul külastajatele avatud tuletornis on käinud juba üle 800 inimese. „Majakat on väga kiidetud,” ütles Koppel. „Väga ilus, tõesti on ilus,” ütles peaminister tuletorni rõdult saart silmitsedes.
„Kas nüüd on vaba aeg?” uuris peaminister, kui tuletorni trepist taas alla oli tulnud, ja kõndis pankrannikule telefoniga rääkima.
Siiski pole elu Osmussaarel nii idülliline, nagu korraks saarele minnes paistab. Rita Koppel koos abikaasa Ervini ja tütre Kristiniga rääkis külalistele kohvi ja võileibu pakkudes ära ka saareelanike suurimad mured. Neist üks on puuduv pargas, mille saaks osmussaarlaste paadile sleppi panna, et sellega loomi, masinaid või loomasööta üle mere vedada.
Koppel tõi pargasevajadust illusteerides värvika näite sellest, kuidas mullu oli vaja auto mandrile remonti viia. Auto vedamine veeteede ameti ainsa suurema alusega läks osmussaarlastele maksma 3000 eurot. Koppel lisas, et remont ise maksis peaaegu kümme korda vähem.
Pargaseteema polnud peaministrile ja tema kaaskonnale võõras, sest selle järele tunnevad vajadust teisedki väikesaared. „Eelmisel aastal Pakril kuulsime sama juttu,” ütles peaministri regionaalnõunik Riho Kangur. Koppel lisas, et ühest pargasest oleks kõigi väikesaarte peale ilmselgelt vähe, pigem võiks üks olla Liivi lahe piirkonnas ja teine põhja pool, näiteks Pakri ja osmussaarlaste kasutada.
Teine suurem osmussaarlasi vaevav teemadepundar on seotud loodushoiu- ja loomapidamisreeglitega, mis muudavad loomade vabakasvatuse saarel keerukaks ja kulukaks. Rita Koppeli sõnul ei saa saarel, kus lambad ja šoti mägiveised vabalt elavad ja rohtu söövad, loomi sama lihtsalt kokku lugeda kui mõnes farmis. Saarevahi sõnul jäi neil tänavu 5000 eurot toetust saamata, sest loomi loendama tulnud ametnikud ei saanud kõigi loomade kõrvanumbreid täpselt kirja panna, kuigi oli näha, et loomade arv vastas sellele, mille eest toetust saadakse. „5000 eurot on aga suur raha. Väga suur raha,” ütles Koppel.
„Kuidas siis pargasega jääb, kas saame sel aastal?” uuris Hirmo, enne kui peaminister koos saatjaskonnaga sadamasse tagasi sõitma asutas. „Panen märkmikku kirja,” lubas Kangur.
Osmussaar oli üks viimaseid püsiasustusega väikesaari, mida peaminister oma ringreisi käigus külastas. Saarelt lahkudes tõdes Jüri Ratas, et väikesaarte elanike mured on paljuski sarnased: „Enamasti on need seotud transpordiga, infrastuktuuriga, ühendusega, jäätmetega jne. Ma ei ütleks, et Osmussaarel selle poole pealt midagi väga teistmoodi oleks.”
Küll aga arutasid peaministrit saatnud nõunikud, et Osmussaar kuulub kindlasti kolme kõige põnevama Eesti väikesaare hulka.
