0

Aidi Valliku aiandusblogi: läbimõeldud tiheasustus

Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur

Kui otsustada peenar kohe täies mahus komplekteerida, et juba järgmisel või ülejärgmisel aiandushooajal tulemust imetleda, siis tasub selleks teadlikult valmistuda. Peame ligikaudugi teadma, mitme suure, keskmise või väikese taime jaoks meie vastses peenras ruumi on, ja siis vastavalt sellele teadmisele kas külastama aianduspoodi või hankima endale noortaimi tuttavate aedadest või iseenda mõnelt vanemalt peenralt.

Niimoodi võib saada väga ilusa ja distsiplineeritud peenra, kui istutada samast taimest suuremaid laike. See on ka võte, mida maastikukujundajad harrastavad ja aiakujundusraamatud soovitavad. Suuremad grupid on alati mõjusamad kui üksikud erinevad kõrvuti istutatud taimed. Ühest vanast floksi- või päevaliiliapuhmast võib osava jagamise teel tekitada isegi kümmekond noortaime, mis üheskoos kasvades moodustavad õitseajal suurepärase ja mõjusa värvilaigu. Selle kõrval siis omakorda järgmine suurem laik mõnest teisest taimest, mis mõnel teisel ajal õitseb ja nii edasi. Peenar saab korraga täis ja juba järgmisel aastal on kena vaadata. Kuid oma õige näo ja teo saavutab enamik püsililli siiski alles kolmandast kasvuaastast alates.

See on hea nõks, kui aednikul ei ole küljes kollektsioneerimispisikut, jahikirge ega saagiahnust. Minul kahjuks on. Ja paljudel teistel ka. Ning sellisel juhul kipub peenardega minema nii, et need kuidagi iseenesest hakkavad koosnema just neistsamadest üksikutest erinevatest tutsakatest – seda isegi siis, kui alguses oled üritanud viisakaid laamasid tekitada, nagu peab. Elu näitab, et need laamad hakkavad järjest kahanema, et ajapikku jooksvalt juurde hangitud kraam ka ära mahutada. Kui ühte taime on päris mitu tükki, siis on lihtne nende hulgast jälle mõni välja kaevata ja selle asemele mingi põnev uustulnuk istutada.

Või mis ma räägin. Tegelikult ei ole lihtne. Tervet ja tugevat kasvuhoos taime on pagana raske kompostihunnikusse saata. Kahju on. Eluke on ju temalgi sees. Ja siis üritad seda õnnetukest kellelegi ära sokutada, või hoiad teda kompostihunniku servas viimase võimaluseni, et äkki keegi tahab. Minu jaoks on see tegelikult probleem, ja sellepärast ma ka suurte laamade istutamist eriti ei harrasta. Parem arvestan kohe, et nagunii suudab mulle enam-vähem igalt poolt, kus käin, mingi uus taim käte külge kleepuda, ja mulle meeldib, kui mul ikka veel on peenras tema jaoks kohta. Minu jaoks on see osa mängurõõmust ja selle nimel võivad mu vastsed peenrad oma paar-kolm aastat laiguliselt hõredad välja näha, neis on palju erineval ajal istutatud ja erinevas arengujärgus taimi. Aga ühel hetkel saavad need peenrad ju ikkagi täis, muutuvad tihedaks ja lopsakaks, ja siis on aeg mõelda, kuhu järgmine peenar rajada.

Ma olen juba öelnud, et minu maitset mööda on tihedad, lopsakad peenrad, kus pärast jaanipäeva enam lillede vahelt mullapinda näha ei ole. Paljude meelest on see aga juba džungel ja nende eelistus ongi üksikud lillepuhmad musta mulla taustal, üksteisest eraldi. Mõlemal istutusviisil on omad head ja vead nagu kõigel siin elus, ja mina küll ei võta siin öelda, kumb viis on õigem. Eks need aiamängud käivad inimestel ikka ju peamiselt rõõmu pärast ja seega tulebki neid asju nii teha, et endal tore oleks ja endale meeldiks. Mina saan oma tiheistutusega kahtlemata tigudele ja seenhaigustele parema platsdarmi, aga vähema rohimisvaeva, ja teised saavad rohkem rohimist, aga vähem tigusid ja haigusi.

Peenarde rajamise ja taimede istutamise kohta leiab ka internetist ohtrasti huvitavaid videosid, aga nende puhul tasub isiklik kriitikameel ka siiski kindlasti sisselülitatuna hoida, sest paljudel neist näidatakse tõepoolest liigtihedat istutust, mis ei arvesta konkreetse taime täiseas saavutatavaid mõõtmeid sugugi. Just umbes päevake tagasi punnitasin küll silmi, kui videost nägin, kuidas erinevad hortensia- ja kontpuusordid istutati üksteisest vaid umbes 30 cm kaugusele. Arvesse võttes, et nende kenade põõsaste läbimõõt viie aasta pärast on umbes meetri kanti, jääb neil seal häbematult kitsaks juba ülejärgmisel aastal ja neid peab sealt üksteise lämmatavast haardest päästmiseks hakkama üle ühe välja kaevama.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz