“Töötajalt oodatakse suhtlemise ja probleemide lahendamise oskust, algatusvõimet ja ettevõtlikkust. Kas toetame noorte potentsiaali piisavalt sellistele ootustele vastamiseks,” küsib oma arvamusloos ERRile haapsallane Erika Veide.
Veide töötab SA Innoves ettevõtlusõppe spetsialistia.
Koolis jagatavate aineteadmiste tähtsus tulevases elus on Veide sõnul muutunud.
“Inimkonna teadmiste maht kasvab pidevalt, võimatu on kõike “ära õppida”,” kirjutab Veide.
Suur osa noori on aineteadmistele vaatamata võimetud leidma oma potentsiaali ja see on sootuks suurem probleem kui “äraõppimine”.
“Minu jaoks on üldained koolis – nagu eesti keel ja matemaatika – olnud see kala, mille noored eluks kaasa saavad, aga ettevõtlusõpe on pigem õng, millega saab ikka ja jälle püüda uusi kalu, mis toovad esile potentsiaali. Lõppeks on oluline see, et saame elada väärtust loovat elu, seda nii enda, kui meid ümbritsevate jaoks,” kirjutab Veide.
Huvitav, milline on riigi (a.j. 1,3 miljoni inimese) tegelik tööjaotuse vajadus? Ettevõtlus pole ju asi iseeneses, et täna hakkan korstnapühkijaks, homme rätsepaks ning leib ongi kindlalt laual. Peaks siiski täpsustama, mis ameteid on vaja ja kui palju töötajaid. Tehnika areneb muidugi nii kiiresti, et isegi arsti ametile ennustatakse kadu. Seda enam kerkib küsimus, kelleks siis tegelikult õppida? Või ongi nii, et kui paarsada aastat tagasi leidsid 1000-st inimesest 1000 ka rakendust – mõisavalitsejast uksehoidja, kingaviksija ja ajalehepoisini välja, siis täna teevad päris töö, milleta elu seisma jääks, ära 100 inimest 1000-st ning ülejäänud peavadki luusima ringi vaimust vaevatuna, üritades välja… Loe rohkem »