„Ma eeldan, et enamik inimesi lähevad Haapsallu imetlema linnakese suurimat hoonet: lossi,” kirjutab Postimehes välisajakirjanik Mike Collier. „Loomulikult oli lossi külastamine esimene asi, mida ma Haapsallu saabudes tegin. Mind juhatas sinna mu üürikorteri omanik.”
Piiskopilinnusesse jõudes leidis Collier, et loss on muljetavaldav. „Mänguväljak vallikraavis on imeline. Väikesed lapsed kasutavad seda kenasti ära. Vaateplatvormiga torm on samuti kaunis. Teismelised alkosõbrad kasutavad seda kenasti ära,” kirjutab Collier. „Nad olid väga viisakad, need alaealised kantpead. Ma olin vaat et valmis, et nad pakuvad mulle lonksukest oma magusast siidrist, kui ronisin üles vaadet nautima.”
Ma olen ka alati väljaspoolt Haapsalust tulnud kamraadidele kiitvalt teatanud, et näe vaadake meie järelkasv. Ja juulikuust suureneb meie ridades liikmete arv kõvasti kuna kraam läheb odavamaks.
Maailma üks kõige mõttekamaid uudiseid
Kui olid viisakad, on ju hästi. Seevastu olen kuursaali juures kahel õhtul mõni nädal tagasi kuulnud kaineid eesti noorukeid valjul häälel vestlemas nii, et üks neljatäheline roppus teise otsa. Külalised Tallinnast? Jäi mulje, et tuldi kuulduste peale Haapsalu suveidülli nautima aga head kombed unustati maha.
Välisajakirjanik peaks Vanale kalmistule minema. Seal pakutaks odekolonni ja süütevedelikku.