Haapsalu Tagalaht kasvab kinni, sest maa kerkib ja nõukogude ajal merre lastud puhastamata heitvee jäägid toidavad pilliroogu. See on õige kahjuks ainult poolenisti, sest ka iseseisvas Eestis jätkub madala, veevahetuseta lahe reostamine.
Viimastel aastatel käib Tagalahe päästmise nimel imerohu ehk ühe suure lahenduse otsimine, olgu see terve lahe süvendamine või kanali kaevamine Hara lahte. Nii polegi ime, et Skepasti ja Puhkimi värske Tagalahe olukorra uuring valmistas omavalitsustegelastele pettumuse. Imerohtu polegi?
Aruanne pakkus terve rea töid: ohjake põllumajandust, niitke roogu, ühendage majapidamised reoveekogumissüsteemiga, tehke kaevandusveekraavid korda, viige Haapsalu reoveepuhasti äravool Eeslahte, kus veevahetus käib normaalselt. Kõik need tööd pole imevits, kuid aitavad kaasa Tagalahe olukorra paranemisele.
Nõukogude ajal suhtuti loodusse ükskõikselt, aga ega me praegu palju paremad ole. Haapsalu reoveepuhastist läheb igal aastal lahte tonnide viisi lämmastikku ja fosforit, väljalasketoru pole aga kaugemale merre viidud. 2015. aasta andmeil ei töötanud Läänemaa suurte lihatööstuste Kirimäe ja Linnamäe reoveepuhastid nõuete järgi. Pürksi, Sutlepa ja Linnamäe asulate reovesi oli korralikult puhastamata. Niibi turbarabast on aastaid suunatud puhastamata kuivendusvett läbi Salajõe karstiala otse Tagalahte. Kaopalu kruusakarjääri kuivenduskraav ei ole õigesti ehitatud. Keskkonnaametnikud vaatavad läbi sõrmede sellele, et lahte kandub üha uut reostust.
Väikesed reostusallikad annavad Tagalahe kinnikasvamisele aina hoogu juurde. Ometi oleks võimalik uute toitainete lisandumine merre kinni keerata, kui vaid riigiametnikud, omavalitsustegelased ja ettevõtjad ning kõik läänlased ühiselt pingutaks. Millegipärast me ei hooli Tagalahest.
Väga kurb!