Edward Lucase kolumn: Venemaa poliitilise sõjapidamise taktikad

Venemaa üksteist poliitilise sõjapidamise taktikat.

Esimene on majanduslike, etniliste, keeleliste, piirkondlike, usuliste, ühiskondlike ja teiste lõhede ärakasutamine. See on Venemaale iseloomulik lähenemine. Hiina jaga-ja-valitse taktikad keskenduvad välisriikide liitudele. Eesmärk on lihtne: sisepingetest räsitud nõrgal riigil on vähe aega ja energiat, mida julgeolekule kulutada.

Teine on majandussanktsioonid nagu imporditõkked ning piirangud ekspordile ja transiidile. Ma eristan neid taktikalistest tariifitõstmistest, mida näeme praeguses USA-Hiina kaubandussõjas. Siin on eesmärk kasutada majanduslikku valu poliitilise surveabinõuna konkreetse poliitilise hoiaku eest. 

Kolmas on sekkumine energiatarnetega, eriti maagaasiga. Hiina ei ole energiaeksportöör (kuigi võib väita, et ta on võtnud kasutusele sarnase lähenemise haruldaste muldmetallide vallas). Venemaa lõikas kasu Nõukogude-aegse taristu pärandist, mis muutis ta suures osas endisest impeeriumist peaaegu monopoolseks tarnijaks. Paraku on selle relva hoolimatu kasutamine tema teravust nüristanud. Euroopa energiasüsteem on praegu varasemast palju mitmekesisem ja vastupidavam. 

Neljas relv on rahaline. See hõlmab paanika külvamist näiteks pankadest massilise raha väljavoolu esilekutsumiseks ja finantsturgude kasutamist poliitiliste toimijate karistamiseks või tasustamiseks. Vene organisatsioonid ja agentuurid kasutavad ära riigi positsiooni võlakirja- ja toormeturgudel insaidertehingute läbiviimiseks – liigutades samaaegselt hinda ja panustades selle muutumisele. 

Viies on ajaloo relvana kasutamine. Hiina valetab oma ajaloo kohta, kuid Kremli eriala on sihtmärgiks valitud riikide mustamine, näiteks neid vastupanu eest Nõukogude agressioonile või okupatsioonile natsidena kujutamise kaudu. See ei kahjusta ainult ohvrite mainet, vaid juhib tähelepanu kõrvale ka Kremli kuritegudelt.

Kuues on varjatud infooperatsioonid nagu häkkimis- ja lekitamisrünnakud, mida oli võimalik näha USA ja Prantsusmaa presidendivalimistel. Kuigi tehniliselt lihtsalt teostatavad, läheb nende korraldamiseks siiski vaja põhjalikku arusaama sihtmärgiks valitud riigi meedia- ja poliitilisest süsteemist. See on Venemaa erioskus, mis Hiinal esialgu puudub.

Seitsmes on rahvusvaheliste ja kohalike õigussüsteemide kuritarvitamine, näiteks Interpoli punaste hoiatusteadete (tagaotsimisteated) väljastamine kriitikute suhtes, laimukohtuasjade algatamine ja pahatahtlike hagide esitamine. Hiina on proovinud “õiguslike vahenditega sõjapidamist” väikses mastaabis, eriti Austraalias. Kremli jaoks on see aga raskerelv.

Eesmärk ei ole siin võit, vaid heidutus. Vene hagejate jaoks ei ole paari miljoni õiguskuludele kulutamine mitte midagi. Kopsaka kaitsearve väljavaade seevastu on Lääne meedia, mõttekodade, akadeemikute ja aktivistide jaoks hirmutav. Nende vaikimine on Kremli jaoks kuld.

Kaheksas on sisseostetud sõjapidamine. Eraturvafirmad nagu rühmitus Wagner pakuvad surve alla sattunud diktaatoritele täielikku teenuste arsenali alates küberruumist kineetilise sõjapidamiseni. Klient maksab maavarade pakkumise ja teiste järeleandmistega – ja diplomaatilise toetusega Kremlile.

Üheksas on usuliste tunnete ärakasutamine, eriti õigeusklike seas. Hiinal ei ole sellel rindel midagi pakkuda. Samas on Ukraina õigeusu kiriku kanooniline iseseisvus toonud ilmsiks ülepingutamise hinna.  

Kümnes on ühiskondlike normide, avalikkuse usalduse ja riiklike institutsioonide õõnestamine meediaväljaannete nagu RT ja Sputnik peamiselt nihilistliku propagandaga. Sõnum on lihtne ja söövitav: ärge usaldage kedagi.

Viimane on toetus potentsiaalselt vägivaldsele ühiskonnavastasele käitumisele. See tärkav oht tuleb Vene luureteenistuste avaliku ja varjatud toetuse kaudu rühmitustele, mis tõmbavad iseäranis ligi võõrandunud ja igavlevaid noori inimesi, peamiselt mehi. Näidete seas on kuritegevuse vastased omakaitsesalgad, sportliku vabavõitluse klubid ja motojõugud. Nende võimete lõppeesmärk on muret tekitavalt ebaselge.