Emata ei ole me keegi siia ilma sündinud. Vahel, kuigi õnneks väga harva, piirdubki ema roll lapse ilmale toomisega. Enamasti on aga ema see, kes lapse üles kasvatab. Seda ka siis, kui isa uutele jahimaadele siirdub.
Emadepäeval on lasteaia- ja kooliõpetajatel käed-jalad tööd täis, sest nende eestvedamisel joonistavad lapsed igas endast lugu pidavas lasteasutuses emast pilte ja õpivad selgeks laulud-luuletused-tantsud, et neid emadepäevakontserdil ette kanda. Kodudes tehekse poolsalaja valmis küpsisetort, et see koos lillede ja kaardiga emadepäeva hommikul emale üle anda. Täiskasvanuks saades ja oma kodu luues leiame emadepäeval ikka selle hetke, et ema juurest lillede ja koogiga läbi astuda või vähemalt telefonis „head emadepäeva” soovida.
Kahjuks pole aga alati võimalik ema juurest läbi astuda ja isegi mitte helistada. On ainult võimalus võtta lilled, minna kalmistule ja mõelda sellele, mis mõtlemata või ütlemata jäi. Mõelda kõigile nendele küsimustele, mis jäid küsimata, sest kogu aeg oli tunne, et küll jõuab. Mõelda neile nõuannetele, mida noorena kuulata ei jaksanud ja mille kohta kippusid nähvama, et ise tean, kuidas oma elu elan. Mõelda neile juttudele, mida noorena kuulata ei jaksanud või ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasime. Mõelda neile hetkedele, kui ema keset tööpäeva helistas ja vastuseks kuulis, et mul on praegu palju tööd ja pole aega rääkida, küll me mingi päev räägime. Vahel andis seda päeva kaua oodata. Ühel hetkel saab aga aeg otsa ja telefon ei helisegi enam kunagi – vahel juhtub see ootamatult, vahel aimame ette, et aeg hakkab sinnamaale jõudma.
Emadepäev on see üks päev aastas, kus emadest räägitakse ja neile lauldakse, kuigi tegelikult võiks iga päev võtta hetke, et emaga olla või rääkida, enne kui on pöördumatult hilja.
