Aimar Ventsel: vastuoluline sakraalne sõda

Müüt suurest võidust fašismi üle on Venemaal rakendatud poliitikavankri ette ja on seetõttu päevapoliitika nägu, kirjutab kolumnist Aimar Ventsel.

9. mai on teatud mõttes veelahe – see päev, selle tähistamine ja tõlgendus polariseerib Eestis avalikku arvamust enam kui miski muu. Samas, kui Eestis on üks tähtpäev, mille vorm ja tõlgendus on mõjutatud Venemaast, siis on see just 9. mai. Georgi lindid, mille patriootlikud noorteorganisatsioonid ja ajakirjanikud võtsid kasutusele 2005. aastal, ilmusid ka Eestis autopeeglite külge. Surematu Polk, mis sai alguse 2007. aastal Lääne-Siberis asuvas Tjumeni oblastis, leidis mõned aastad tagasi tee ka meie juurde.

Olen ameti tõttu Venemaal käies ja Venemaad jälgides katsunud kõiki neid patriotismi erivorme jälgida ja kaardistada. Võtame näiteks Surematu Polgu, mis tekkis rohujuure tasandil vastukaaluks suure võidu riikliku tähistamise järjest pompöössemaks muutumisele. 9. mai, mis oli (ja on siiani) paljudele venemaalastele kurbuse ja leina päev, kus meenutatakse sõjas hukkunud või võidelnud sugulasi, muutus president Putini teisel ametiajal pillerkaariks ja Venemaa globaalse sõjalise võimsuse demonstratsiooniks. Puudu jäi hardusest, leina ja pisaraid silmanurka toovatest meenutustest. Nii hakkasid inimesed kaugel Siberis organiseerima 9. mail demonstratsiooni, kus nad tulid välja sõjas osalenud isade, emade, vanaisade ja vanaemade portreedega.

Edasi juhtus see, mis Venemaal ikka juhtus – võim kaaperdas selle ürituse ja lülitas võidupäeva ametlikku programmi. Nii kõnnivad nüüd Moskvas Punasel väljakul riigiduuma ja valitsuse liikmed eesotsas presidendi endaga, kandes keppide otsas fotosid. Ehtsa nõukogude traditsiooni järgi aetakse ametlikule marsile üliõpilasi ja töökollektiive, neile antakse vabrikus tehtud plakatid rindemeeste piltidega ning pärast on internet täis fotosid, kuidas need plakatid vedelevad hunnikus prügikastide juures.

Sel aastal toimub mitmes Venemaa linnas kaks Surematu Polgu käiku – üks rahvaalgatuslik ja teine n-ö ametlik. Kuid isegi ametlikel on tihti juures veel rohujuure tasandi moment. Nägin 9. mai paraadi ja kogu selle juurde kuuluvat tralli 2016. aastal Vladivostokis. Paraad nagu paraad ikka, siis aga tuli Surematu Polgu osa. Kõigepealt marssisid ametnikud, üliõpilased ja kõik sunniviisiliselt-vabatahtlikult kokku aetud seltskond, ent rongkäiku lõpetasid tavainimesed. Enamasti polnud neil ilusate suurte portreefotodega plakateid, vaid oli võetud vineertahvel, sinna pandud sõjaaegsed mustvalged fotod ja kaetud need kilega. Selles oli tegelikult midagi südamlikku, mida ei suutnud varjutada isegi kogu ametlik paatos.

Mul oli kunagi kolleeg, Siberisse küüditatud ja seal üles kasvanud inimene. Tema ütles tabavad sõnad: „Ükskõik, kui liberaalne või demokraatlik mõni venelane ei ole – ühes kohas saab see otsa. See juhtub siis, kui jutuks tuleb Suur Isamaasõda ja selle võitmine.” Minu kogemus näitab, et see ongi nii. Teine ilmasõda, selle käik ja tulemused ei kuulu Venemaal vaidlustamisele ega pole arutluse teema. Kunagi üritasin ühe Jakutski kolleegile ääri-veeri seletada, et arusaam teisest maailmasõjast võib eri rahvastel olla erinev. Mu jutt lõigati aga konkreetselt pooleks. „Suur Isamaasõda on meie jaoks sakraalne!” teatas jakuudist kolleeg ja sinna see asi jäi.

Müüt suurest võidust fašismi üle on Venemaal rakendatud poliitikavankri ette ja on seetõttu päevapoliitika nägu. Johtuvalt eksisteerivast vastasseisust euroatlandilise maailmaga on Suure Isamaasõja tähendus tänapäeva Venemaal ka selle vastasseisu nägu – tookord me pidasime vastu, meil oli raske, ent me võitsime ikkagi! Seega – pidasid meie isad vastu, peame ka meie.

Huvitaval kombel on Suure Isamaasõja kultus Venemaal ääretult vastuoluline. Üldse kanditakse kõik Nõukogude Liidu saavutused tänapäeval ümber Venemaa ja venelaste saavutusteks. Sealjuures unustatakse ära „pisiasi”, et Venemaa ei osalenud teises ilmasõjas, vaid üheks sõdivaks pooleks olid liitlaste koalitsioon, kus osales Nõukogude Liit. Tahan narratiivi „meie võitsime” peale alati küsida, et kui venelased võitsid ja vabastasid, milline roll oli siis teistel liiduvabariikidel ja nende elanikel? Elu on näidanud, et Venemaa elanikud ei kipu võidusära teistele loovutama. See aga tähendab minu meelest vaid ühte – hilisemad 14 liiduvabariiki polnud Venemaaga võrdsed, vaid alluvas staatuses. Ehk siis okupeeritud territooriumid või kolooniad. See väide ei meeldi aga enamikule Venemaa elanikest. Kui me aga kõik olime sotsialistlikud vennad ja õed, siis pole venelastel õigust pidada ennast teises ilmasõjas ainuvõitjateks.

Praktikas lahendub see konflikt situatsioonispetsiifiliselt. Mulle on Venemaal öeldud nii seda, et „meie vabastasime teid fašismist” kui ka „meil on ühine minevik, me võitlesime koos fašismi vastu”. Ja minu meelest on siin väike irooniline moment.