Yana Toom: Euroopa Liitu tuleb reformida

Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom (Keskerakond) leiab, et Euroopa Liidu otsustamiskorda tuleb muuta efektiivsemaks, vähendada volinike arvu ning sundida liikmesriike ajama ühist sotsiaalpoliitikat.

Edgar Savisaarest on valimistel jagu saanud kaks poliitikut. Jüri Ratas võitis teda 2016 Keskerakonna esimehe hääletusel ja teie 2014. aasta europarlamendi valimistel. Mis teid toona nii populaarseks tegi?

Kõik said aru, et Edgar Savisaar ei lähe Euroopasse. Pole mõtet hääletada inimese poolt, kes ei lähe saadikuks. Teine põhjus on, et venelased tahtsid oma esindajat Euroopa Parlamenti. Lõviosa minule antud hääli – üle 90 protsendi – olid vene hääled.

Mihhail Stalnuhhin sai toona ka väga palju hääli. Mida vene valija ootab Euroopa Parlamendi valimistelt?

Absoluutselt sama, mida ootab Eesti valija Euroopa Parlamendi valimistelt. See on vale arusaam, et kohalikel venelastel on teistsugune, mitte-euroopalik identiteet. Nad on võibolla rohkem eurooplased kui eestlased, sest eestlased nad ju ei ole.

Mis mõttes?

Venelane ei ole eestlane, mistõttu kohaliku venelase identiteet on laiemas mõttes euroopalik. Me ei ole seotud Venemaaga kuidagimoodi. On mõned sugulased, muuseumid ja teatriskäigud, aga kohaliku venelase identiteet on keele- ja Euroopa-põhine.

Olete öelnud, et rahvus võiks olla poliitiline. Mis see tähendab?

Poliitiline rahvus tähendab seda, et keegi ei hakka mõõtma, mitu protsenti millist verd inimese soontes voolab, vaid ollakse kokku leppinud, et kõik inimesed, kes Eestis elavad, on eestlased. Keegi ei hakka siis rääkima, et ah, sa oled slaavlane, usbekk või juut. Nii mõneski riigis eksisteerib poliitiline rahvus juba aastakümneid.

Mis Eestis takistab poliitilise rahvuse kehtestamist?

Meil on rahvusriik ja meie poliitikud reeglina ei loe põhiseadust pikemalt kui preambulit.

Euroopa Parlament näib tihti kauge ja võõrana. Mis on see, mida valija võiks Euroopa Parlamendi saadikukandidaadilt küsida?

Euroopa Parlament pole kauge ja võõras. Kuna Euroopa Parlamendi otsuste ja tegeliku elu sündmuste vaheline side venib tihti mitme aasta pikkuseks, siis ei osata europarlamendi otsuste mõju tajuda. Üks näide. Narva elektrijaamad koondasid aprillis 150 energeetikut, sest aastal 2010 Eesti ei vaielnud vastu direktiivile, mis sunnib sulgema elektrijaama kolm vana plokki. Otsus oli 2010, koondamised 2019 – otsuse mõju selgus üheksa aasta pärast. ELi liige oleme 15 aastat, mistõttu me pole veel ära õppinud, kuidas ELi otsused meid mõjutavad. Mõju on otsene, aga pole kohene.

Munitsipaalpoliitikul on lihtsam. Paigaldab mõned pingid parki, lõikab lindi läbi ja igaüks saab istuda, katsuda käega ja öelda, et näe, poliitik teeb tööd, teie seal Strasbourgis muudkui räägite. Paraku või õnneks meie rääkimine kannab ka vilja.

Millised punktid, mis omavad pikaajalist mõju Eestile, tulevad parlamendi järgmises koosseisus arutusele?

Absoluutselt kõik, mida arutame, omab pikaajalist mõju. Euroopa Parlamendis on 22 komisjoni, aga kuus saadikut, mistõttu suur hulk komisjone on katmata. Meie probleem on, et Eestist valitakse inimesi, kes on seotud välisasjadega, välisministeeriumiga või midagi sellist. Tulemus on see, et kõik Eesti saadikud kipuvad välisasjade komisjoni. Eestist on praegu seal Tunne Kelam ja Urmas Paet, samas kedagi polnud kalanduses ega põllumajanduses kuni Ivari Padari tulekuni. Eestile tähtsad valdkonnad on katmata, see ei ole mõistlik. Kui vähegi võimalik, tuleks kokku leppida, kes kuhu läheb, et katta lai spekter. Kui saame pärast Brexitit seitsmenda saadiku, siis saame katta veel paar komisjoni. Minul on kolm komisjoni – see on erand, aga tehtav.

Haridus digiajastul on väga tähtis, sest lähema 25 aastaga kaob 30 protsenti olemasolevaid töökohti, mis asendatakse robotite ja muude lahendustega, näiteks iseteeninduskassadega. Digioskustest saab uus sotsiaalse ebavõrdsuse alus. See on probleem ka Eestis, sest me pole digiedulugu. Meie digioskused on üheksandal kohal Euroopa Liidus. Arusaam, et oleme eeskuju, ei vasta tõele. Teine asi, millega tuleb tegeleda, on sotsiaalne ebavõrdsus, mis on suur Euroopa Liidu probleem. Sotsiaalpoliitika on iga liikmesriigi otsustada, aga 2017 võeti vastu sotsiaalõiguste sammas, kus on 20 põhimõtet. Riigid peavad need nüüd rakendama, sest pärast Brexitit sai ka Euroopa Komisjon aru, et sotsiaalne ebavõrdsus ohustab Euroopa Liidu püsimist. Miks tuli Brexit? Sest taheti lahti saada dumpinguga töötavast Poola santehnikust.

Kolmas teema on internetivabadus, see on minu vana võitlus Andrus Ansipi ja lobistidega, sest autoriõiguste direktiiv toob kaasa tsensuuri.

Kui Euroopa Parlamendis hääletate, kas teete seda isiklike põhimõtete, oma fraktsiooni või hoopis Eesti riigi seisukohtade järgi?

Prioriteet on, et hääletan nagu Eesti saadik ja mina ise, kui need kaks ei lähe vastuollu; seejärel hääletan nagu ALDE [Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest] fraktsioon. Me ei esinda Eesti riiki, seda teevad diplomaadid. Meie esindame oma valijaid, mis ei ole sama mis valitsuse positsioon.

Kas Eesti probleem ei ole mitte see, et kaks kõige populaarsemat erakonda, Reformi- ja Keskerakond, on europarlamendi ühe väiksema, ALDE fraktsiooni liikmed?

Absoluutselt mitte – mida väiksem fraktsioon, seda rohkem on võimalik teha tööd. Mida suurem on fraktsioon, seda pikem on järjekord, et saada raportööriks. Väikeses, aga kaalukas fraktsioonis – ALDE-l on kaalu – saab saadik rohkem teha.

Kas ma lihtsustan liialt, kui ütlen, et europarlament on paljude inimeste meelest puhkusereisile minek?

Ma pole sellist suhtumist kohanud. Ma ei vasta naisteajakirjade küsimustele, et kuidas te saate hakkama lennureisidel kuivava nahaga.

Ma ei mõelnud päris seda.

Me kasutame lennukit nagu trammi. Meil pole otselende, mistõttu vahel tuleb lennata neli, vahel kaheksa, vahel 11 korda nädalas. See on kurnav. Aga mine räägi seda inimesele, kes kogub aasta aega raha lennupileti jaoks. Ma alustan kohtumisi valijatega alati ühe lausega: mu pikkus on 1,86 ja palk 6500 eurot. Siis kõik rahunevad maha. Vabandust, mu palk on selline, aga ma teen ka palju häid asju.

Miks on Keskerakonna valimisnimekirjas Igor Gräzin, endine reformierakondlane, kelle põlgus Euroopa asjade vastu on kohati suurem kui EKRE saadikul?

See on hea küsimus. Gräzini poliitilised vaated ei istu mulle, aga tal on visioon. Ta arvab, et Euroopa Liitu tuleb reformida; mina olen temaga samal meelel, kuigi me vaidleme, et kuidas reformida. Gräzin ei ole rahul, ja see pole paha. Gräzin ei ole Farage või Helme.

Kuidas teie soovite reformida Euroopa Liitu?

Mina olen föderalist, mul on kahju, et Keskerakond seda seisukohta ei jaga. Kui tahame lahendada efektiivselt kasvõi sotsiaalse ebavõrdsuse probleemi, siis on vaja kärpida riikide iseseisvust nendes asjades. Näiteks me soosime prekaarset töölepinguta tööd, kus inimene ei tea, kui palju tal tööd on. Näiteks toidukuller ei tea kunagi, kas teenib kuus haigekassa kindlustuse saamiseks vajaliku summa või mitte. See pole normaalne töösuhe. Liikmesriikide tasemel me ei saa sellest jagu. On vaja rohkem ühtset Euroopat. Ma tean, et seekõlab nagu stamp, aga nii see on.

Meil on liiga suur Euroopa Komisjon, meile ei ole vaja 28 volinikku. See süsteem mõeldi välja, kui oli 12 liikmesriiki, 12 tähte ELi lipul. Keegi ei pane ELi lipule 28 tähte, see näeks välja nagu madrats. 12 volinikku oleks piisav. Eestlaste arusaam, et digitaalse ühisturu eest vastutab Ansip, ei vasta tõele. Ditaalse ühisturu eest vastutavad sakslane Oettinger, bulgaarlane Gabriel ja eestlane Ansip. Nad on peenral kolmekesi – see pole efektiivne.

Konsensuse otsimine võtab ELis meeletult aega, peaksime hääletama. Aga kuidas hääletada? Kas Eesti ja Saksamaa hääl on võrdne? Otsustamise korda tuleb muuta, sest oleme väga aeglased. Putin, Trump ja Hiina suudavad kiiresti tegutseda, meie aga otsime sel ajal konsensust. See ei kanna vilja.

See tähendab, et Eesti peab oma kohast loobuma.

Voliniku ametiaeg võiks olla 2,5 aastat. 14 ja 14 viie aastaga, see on tehtav.

Paremäärmuslaste tõusu tõttu pole ju uued ühised ettevõtmised tõenäolised. Või kuidas teile tundub?

See ei ole tõenäoline, aga see ei tähenda, et selleks ei pea tegema ettevalmistusi. Kui võimaluste aken avaneb, tuleb hüpata.

Kui Jüri Ratas oleks teile ministrikohta pakkunud, kas siis oleksite läinud valitsusse EKREga?

Ratas pakkus, aga ma ütlesin ära. Ma olin selle koalitsiooni vastu, aga ma lepin sellega, sest pole mõtet erakonda lõhkuda. Mul polnud mõtet minna valitsusse inimestega, kellega ma kakleksin 24/7.

Miks te EKREga kaklete?

Ksenofoobia puudutab mind isiklikult.

Intervjuu oli esmalt Raadio 2 eetris 7. mail.