1

Kadri Simson: EKRE valijatest ei tohi mööda vaadata

Lääne Elu

info@le.ee

Minister Kadri Simson. Foto: Urmas Lauri
Kadri Simson. Foto: Urmas Lauri

Märtsi alguses toimunud riigikogu valimised riputasid kuldmedali Reformierakonna ja Kaja Kallase kaela, kuid poolteist kuud hiljem on selge, et valimiste võit jäi teoks tegemata.

Eesti valimissüsteem ei anna ühelegi erakonnale võimalust oma programmi üksi teostada, koostöö nõuab kompromisse ja suur võit tegi Reformierakonna liialt enesekeskseks.

Küllap ununes reformierakondlastel võidujoovastuses, et valimistejärgsel hommikul ei leia liitlasi nii, et üks on ülemus ja teised peavad olema tänulikud laua taha kutsumise eest. Loomulikult on Reformierakond minevikus olnud mitme valitsuskoalitsiooni moodustamise arhitektiks, omades vajalikke kogemusi keeruliste läbirääkimiste pidamiseks, kuid varem toetas neid teiste erakondade omavaheline koostöövõimetus.

Meie jaoks oli liitlaste osas valikut tehes oluline ka usaldus, mis annab kindluse, et liit luuakse neljaks aastaks. Segased signaalid tulevaste partnerite osas ning oma poliitilise agenda pealesurumine usaldust ei tekitanud, mistõttu oli raske ette kujutada nelja aastat ühises valitsuses. Võib öelda, et just jäik suhtumine oli üheks põhjuseks, miks Keskerakond otsustas pärast pikka arutelu loobuda Reformierakonna kutsest moodustada ühine valitsus. Muidugi ei saanud mööda vaadata ka sellest, et meil on tugevad erimeelsused reformierakondlastega nii maksusüsteemi kui ka paljude teiste Eesti inimeste heaolu küsimustes.

Viimased kaks ja pool aastat valitsuses olles on meie üks prioriteete olnud vähendada sissetulekute ebavõrdsust, kuid Reformierakonnaga ühisesse liitu minnes oleksime läinud vastupidises suunas. Reformierakond soovis 500 eurot tulumaksuvaba miinimumi kõigile. See andnuks kuus 100 lisaeurot 2100 eurot ja enam teenivatele inimestele, väikest palka teenivatele inimestele aga mitte midagi. Ebavõrdsuse suurendamist me kuidagi toetada ei saa. Peale selle viiks see otsus riigieelarvest ligi 250 miljonit eurot, kuid meie hinnangul on mitmeid valdkondi, mis vajavad hädasti lisarahastust.

Seega asus Keskerakonna esimees Jüri Ratas otsima võimalikku ühisosa Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) ja Isamaaga. Läbirääkimised olid rasked. Ja raskemaks tegi need suur surve väljastpoolt, et kuidas üldse tohib EKREga valitsusse minna? Demokraatia tähtis osa on just nimelt ühisosa leidmine ja valitsuse saab moodustada ainult juhul, kui leppe taga on üheskoos valijatelt enamuse saanud jõud. Enne valimisi välistas Reformierakond koostöö EKREga, Keskerakonna esimees aga ei välistanud koostööd ühegi erakonnaga ja nende valijatega, vaid teatud põhimõtete ja väidetega. Ühiskonda lõhestaval retoorikal valitsuses kohta ei ole. Valitsusvastutust kandes tuleb seista kõigi Eesti inimeste, mitte ainult oma valijate eest.

Kuigi positiivseid arenguid EKRE positsioonide osas on olnud päev-päevalt aina enam märgata, peavad nad ilmselt kogu valitsuse kestmise ajal ühiskonnale tõestama, et kannavad väärikalt valitsuskoalitsiooni liikme rolli. Üleöö vastastest poolehoidjaid ei saa, eriti olukorras, kui vastu tegutsevad Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatliku erakonna poliitikud, kes opositsioonis peavadki tegema kõik, et ühel päeval hoopis ise valitsusse saada. Poliitikuna mõistan nende vastasseisu võimaliku kolmikliidu sünnile. Mõistan, et paljudel inimestel oleks harjumatu näha EKREt valitsuses, kuid olles ise olnud aastaid välistatud erakonna parlamendipoliitik, ei pea ma õigeks seda teha kellelegi teisele.

Nagu viitas oma hiljutises arvamusloos ka endine poliitik ja ühiskonnategelane Lagle Parek: „Vaatamata ajakirjanduses võitjaks kuulutatud erakonnale, kes sai umbes ühe protsendi valijate toetust juurde varasemaga võrreldes, kahekordistas EKRE oma toetusprotsendi ja peaaegu kolmekordistas mandaatide arvu. Kui me anname jätkuvalt signaali, et 100 000 inimese valik on kõlbmatu, kuulutame seeläbi kõlbmatuks need inimesed. Nii see nendele inimestele mõjub.”

Kinnitan veel kord, et keegi ei lähe demokraatlike väärtuste või inimeste põhiõiguste kallale. See on elanike hirmutamine, millega on kaasnenud inimeste väga kahetsusväärne sildistamine natsideks.

15. aprillil riigikogu istungil oli Kaja Kallasel võimalus esitada oma positiivne programm peaministri kandidaadina. Tema ettekannet kuulates ei jäänud kõlama edasiviivad ideed ning siiras soov saada peaministriks. Pigem kinnitati riigikogu kõnepuldist opositsioonierakonnana jätkamist. Tugev opositsioonijõud on riigikogus kindlasti vajalik.

Selja taha jääb aeg, millest on olnud nii poliitikutel kui ka ühiskonnal palju õppida. Kindlasti andis see ka tänasele kolmikliidule valmisoleku ja arusaama, mis on need küsimused, millega neljal aastal tegeleda.

Kadri Simson

Riigikogu Keskfraktsiooni esimees

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
arvamus
arvamus

Oot, mis parteisse see Simson nüüd kuulub? EKRE? Mida kõike võimu nimel ei tehta. Tühja neist põhimõtetest…

wpDiscuz