NATO tähistab 70. sünnipäeva puhul. Pole kahtlust, et omal ajal tähistasid ka prantslased Maginot’ liini rajamist. 1930. aastail valminud kolossaalne kindlustatud punkrite liin riigi idapiiril pidi Prantsusmaad kaitsma Saksamaa tõusu eest.
Prantslaste eesmärk oli teha sissetung võimalikult raskeks, kuid Maginot’ liinil oli puudus: Natsi-Saksamaal ei olnud vaja rünnata Maginot’ liini frontaalrünnakuga. Nad ründasid läbi Belgia Blitzkriegiga (välksõda) – mobiilne sõjapidamise vorm õhujõudude toetusel –, millele Prantsusmaa väed ei suutnud vastu panna.
Loodan, et ülikonnastatud ja sõjaväemundrites isikud NATO uues säravas peakorteris eraldavad aastapäevapidustuste kõrvalt natuke aega mõtiskluseks ajaloo ja põhjendamatu enesekindluse üle. Sõjalisest vaatevinklist on Atlandi allianss üha paremas vormis. Territoriaalkaitse on taas NATO mõtlemise keskmes. Tugevdatud ettenihutatud kohalolek Balti riikides ja Poolas pakub tõsist heidutust Venemaa agressiooni ärahoidmiseks.
Kaitsekulutused suurenevad, Euroopas aeglaselt, kuid kiiresti, kui võtta arvesse Ameerika Ühendriikide heldet panust mandrijao kaitsesse. Samal ajal on Venemaa seisakus majandus vaarumas Kremli liigambitsioonikate kaitsekulutusplaanide koorma all. Veel üks tilk šampanjat?
Jätke pudel avamata. Me ei saa toetuda sellele, et meie vaenlased ründavad meid viisil, mida me peame mugavaks. Me oleme võibolla lahendanud probleemi, millega seisime silmitsi 2009. aastal, kui Venemaa tohutu suurtel, agressiivsetel ja saladuslooriga kaetud sõjaväeõppustel harjutati sissetungi Balti riikidesse ja mis lõppesid simuleeritud tuumalöögiga Varssavile.
Aga kas me oleme lahendanud ka probleemi, millega seisame silmitsi 2019. aastal? Või 2021. aastal? Venemaa taktika on edasi arenemas ja kardan, et kiiremini, kui me suudame nendega toime tulla.
Üks rinne on diplomaatilised jaga-ja-valitse-mängud. Kremli võime sõlmida NATO riikidega kahepoolseid kokkuleppeid on jahmatav ja ärevust tekitav. Eriti silmatorkavalt tõuseb esile Ungari oma hämmastava otsusega võõrustada Nõukogude aja jäänukit – rahvusvahelist investeerimispanka (IIB).
On raske mõista, miks George Sorose rahastatud Kesk-Euroopa ülikool on nii suur oht riiklikule julgeolekule, et peab Budapestist lahkuma samal ajal, kui Kremli juhitud varirahandusasutusele saavad osaks riiklikud auavaldused. IIB-l on diplomaatiline staatus ja õigus tuua Ungarisse piiramatu arv personali. Teised NATO riigid, eriti nende spioonipüüdjad, on vihast vahutamas.
Alliansi sidusus on üks probleem. Teine on sõjapidamise muutuv olemus. Küberkaitse alal on NATO-l vähe öelda ning kaubanduse ja investeeringute sunnimeetmena kasutamise vallas üldse mitte midagi. Hiina ärevust tekitavat võimet teha Euroopa vaesemas pooles kahtlaseid tehinguid on võimalik jälgida sel nädalal Dubrovnikis peetaval 16+1 tippkohtumisel.
Majanduslik julgeolek on Euroopa Komisjoni töö, mida tuleks eelistatult teha koos ülemereliitlastega. Aga need jõupingutused katkestavad Euroopa valimistsükkel (ärge oodake EL-ilt mingeid otsuseid enne aasta lõppu), transatlantilised pinged (valmistuge kaubandustüliks) ja Brexit (või vähemalt tülid selle üle, kuidas, millal ja kas see peaks juhtuma).
Meie vastaste silmis ei paista me kuigi paremas seisundis kui Prantsusmaa 1930. aastatel – vaenatud majanduslikust nõrkusest, sisemistest erimeelsustest ja nõrgast juhtimisest. Maginot’ liin, imeline, nagu ta oli, ei suutnud sellele vasturohtu pakkuda.
NATO parandamiseks selle praegusel kujul võib olla liiga hilja või see võib olla liiga ambitsioonikas. Parem lähenemine võiks olla koalitsioonide loomine riikidest, mis seda soovivad, millel on võimed ja ohutunnetus. Need võivad ohtude süvenedes laieneda, kuid ärge jääge sellele lootma.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
