Poliitikute retoorika ja valikud pole praegu kaugeltki suunatud vaid valitsuse tegemisele, kõigele paneb pitseri nähtamatu valimisvõitlus.
Keegi ei ole küll tähele pannud, aga juba mitu nädalat käib Eestis hoogne valimiskampaania, Euroopa Parlamendi valimiste kampaania.
Tänavatel pole suuri plakateid ning teles ei jookse poliitreklaame, aga nii see on. Milles kampaania väljendub? Näiliselt tegelevad ju poliitikud ja ajakirjandus alles riigikogu valimiste tulemustega, käivad uue valitsuse koostamise kõnelused. Tegelikult on nüüd käes Eesti ajaloo esimene näide sellest, kuidas riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistsüklid omavahel kokku puutudes iseäraliku vormi võtavad. Kõik see, mis toimub Stenbocki majas, selle ees piketil, erakondades ja meedias, on valimiskampaania, kus ühed osalised endale seda asjaolu teadvustavad, kuid teised ilmselt veel mitte.
Kas Raimond Kaljulaid mõtles üksnes Keskerakonna venekeelsetele ning liberaalsete vaadetega Kalamaja valijate huvidele loodavas koalitsioonis, kui erakonna esimehe Jüri Ratase vastu sõtta läks? Kindlasti mõtles, aga tema jaoks on samas tegemist „kaks ühes”-valikuga.
Igasuguse kampaania tegemisel on poliitikutel alati kaks võimalust tähelepanu saamiseks.
Esimene ja lihtsam moodus on meedias reklaami osta. See nõuab raha, mida vähem kui kuu pärast kalli riigikogu kampaania lõppu napib kindlasti nii erakondadel (mõned neist on ilmselt ka suurtes võlgades) kui ka kandidaatidel. Peale selle on ostetud meedia mõjuga poliitikas nii ja naa. See võib töötada, kuid võib ka mitte. Kunagi ei tea.
Ja pärast kuude kaupa igal pool poliitreklaamide nägemist on tavaline valija tõenäoliselt kõigest taolisest ka üsna tüdinud.
Teine võimalus valijate tähelepanu saada on jõuda uudistesse. Ka siin ei ole midagi ette määratud, kuid vähemalt raha ei kulu. Inimeste huvi poliitika vastu pole aga ammu nii suur olnud.
Seega, Raimond Kaljulaiu näite juurde jäädes: pidev meedias figureerimine, vastandudes väga tuntud teistele poliitikutele nagu Jüri Ratas või Mart ja Martin Helme, teeb personaalse tuntusega imesid.
Kui nüüd erakondi pidi edasi minna, siis nimetatud Helmed on kõnelustel Keskerakonna ja Isamaaga avalikkuse ette jõudnud andmetel ükshaaval mitmetest oma valimislubadustest taganenud või neid oluliselt pehmendanud. Ühest küljest peavad nad – juhul, kui kõnelused ikka kestavad ja koalitsioonilepinguni jõuavad – suutma erakonna valijaid ja eriti aktiivi veenda, et see on põhjendatud. Teisest küljest ei ole EKRE kahel peamisel häältemagnetil nii vähese aja möödudes võimalik uutele valimistele uute teemade ja uue retoorikaga minna.
Seega on vastus küsimusele, mida vaatlejad ja ajakirjanikud küsivad, lihtne: valitsusse jõudmise lootus ei olegi saanud EKRE sõnakasutust pehmendada, sest käib uus valimiskampaania. Otse vastupidi: selleks, et koalitsioonikõneluste tulemusel nägu mitte kaotada, peavad EKRE juhid retoorikat isegi reljeefsemaks muutma.
Reformierakonna poolt võiks väljavaade Euroopa Parlamendi valimistele esmapilgul paista väga hea. Pärast riigikogu valimisi on nende toetus küsitluste andmeil üksnes tõusnud ja võiks loota lausa kolme kohta.
Kõige tähtsam on nüüd aga see, kuidas riigikogu valimistel 20 000 häält saanud erakonna esimees Kaja Kallas suudab toetajatele ja erakonna sisse selgeks teha edasised sammud – opositsioonis. Selleks annab esimese ja võimalik, et peamise võimaluse oletatavasti kõne riigikogu ees, mille Kaja Kallas peab, kui ta otsustab vastu võtta presidendi ettepaneku valitsuse moodustamiseks.
Sotsidega kahe peale valitsust teha pole võimalik ning ka lootus, et Keskerakonna ridadest piisavalt saadikuid üle jookseb, on väga õhuke. Seega tuleb pidada kõne, mille järel avalikkus näeb Reformierakonda võitjana pärast riigikogu enamuse poolt mahahääletamist. Pole just lihtne ülesanne.
Keskerakonna jaoks on sarnaselt riigikogu valimistega lootus venekeelsetel häältel ning sama moodi võib ka siit pettumus tulla. Pole isegi oluline, kas 26. maiks on Jüri Ratas uuesti peaministriks saanud.
Hea uudis on, et järgmised valimised on alles 2021. aastal, kui valime presidenti ja kohalikke volikogusid. 26. maini ei tasu aga poliitikat jälgides konteksti unustada.
