Meie poliitikaelu tõsiselt raputanud parlamendivalimistest on möödas mitu nädalat. Keegi elab siiamaani võidueufoorias, keegi põeb kaotuskibedust.
Valimiste järel on siiani kõige suuremas õnnejoovastuses EKRE esimees Mart Helme, kes tahaks kõval häälel korrata kultusfilmist tuntud Hans von Risbieteri sõnu: „Tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja!”
Seekordsete valimiste puhul võib mõnes mõttes paralleele tõmmata ka 2003. aasta valimistega, kui ettearvamatu tulemus vapustas avalikkust ja süvendas vastasseisu rahva seas. Toona võitjana väljunud Res Publica edu kahandas suhteliselt räpane valimiskampaania, teiste erakondade halvustamine ja mahategemine. Suurejoonelised, kuid läbinähtavalt valelikud valimislubadused jäid valijaile meelde ja nüüd teame, millise lahenduse sai hiljem noorte meeste võidumarss.
Äsjased valimised näitasid, et erakondlik elu on meil enam-vähem välja kujunenud ja uutel soovijatel on sellesse seltskonda sisse murda väga raske. Eesti erakonnasüsteemis kindlalt paigas olevad suured ja kogenumad – Reformi- ja Keskerakond (RE ja KE) – võtsid järjekordselt üle poole kõikidest häältest. Väiksema punktisaagi jätsid nad mudaliigale, mille moodustavad EKRE, Isamaa ja sotsid.
Kahel suuremal erakonnal on kõige kindlam toetajaskond, kes on võimeline valimistel mobiliseeruma. Kuigi valimiste eel peeti mõnevõrra suuremaks KE võidušansse, kaldus kaalukauss oravate kasuks. Ilmselt mõjus see, et viimastes valimiseelsetes teledebattides esines KE üllatavalt nõrgalt ja rõhuti läbikäidud rajal ikka ja jälle vastandamisele.
RE oli selgelt palju populaarsem ja tugevam, kui küsitlused ning hajuv kuvand lubanuks loota.
Pole midagi uut selles, et RE on võitluses KEga viimastel neljadel valimistel alati peale jäänud: 2007 – 31:29 riigikogu kohta; 2011 – 33:26, 2015 – 30:27 ja nüüd 2019. aastal kõige suuremalt – 34:26. KE jagas võitjaoreooli viimati 2003. aasta valimistel, kuid siis nad valitsusse ei pääsenud. Tookord moodustasid valitsuse Res Publica, RE ning EKRE eelkäija Rahvaliit.
RE tuumikvalijaskond torkab vähem silma ja see seltskond on ilmselt ka kirjum. Aga nad on pragmaatilised inimesed, kes loodavad saada kasu, kui maksavad vähem makse. Pole üllatav, kui kaugemas perspektiivis tuleb RE välja mõne sellise liberaalse programmiga, millega peibutab ära ka vene ärimehed.
Toimunud parlamendivalimiste üheks suuremaks muutuseks oli kahtlemata see, et esimest korda ei osalenud KE endine esimees Edgar Savisaar. Valimised näitasid, et Savisaare-järgne KE pole suutnud luua ühtset ja tugevat liidrikuvandit. On olnud tavaks, et erakondade juhid on valimistel kõige suuremad häälemagnetid, näiteks 2015. aasta valimistel kogus Savisaar KE liidrina 25 057 ja Taavi Rõivas RE esinumbrina 15 881 valija toetuse. Nüüd, neli aastat hiljem, ei suutnud Jüri Ratas oma rolli täita ja jäi poole väiksema häälesaagiga (9710) kindlalt Tallinna volikogu esimehe Mihhail Kõlvarti (17 075) varju. RE liidrile Kaja Kallasele andis samal ajal hääle 20 072 valijat. Rahvas valis Jüri Ratase valitsuse ametist maha.
Protest on Eesti valijatele tuttav. Selle tunde pealt on riigikokku pääsenud Res Publica, rohelised ning eelmistel valimistel EKRE ja Vabaerakond. EKRE osutus tõhusaks opositsioonierakonnaks, paraku on nende seisukohad ja hinnangud kohati kummalised. Valijana oodanuks neilt asjalikku kriitikat, mitte suvalist plärtsumist.
Seekordsetel valimistel kogus EKRE pingereas kolmandana väga hea häältesaagi (19 kohta), suurendades seda eelkõige teise ešeloni (Isamaa ja SDE) häälte ümberjagamisel ning Vabaerakonna mängust välja kukkumise arvel.
Üllatav oli Isamaa väljarabelemine sohust. Viimase aja arengud on aga näidanud, et tõrjututest on saanud jällegi otsustajad. Sotside elu Ameerika mägedel oli küll põnev, kuid valimised viisid nad taolisse madalseisu, millest nad ilmselt niipea ei toibu. Arusaamatu oli SDE ühe suurema häälemagneti, riigikogu esimehe Eiki Nestori tagandamine Tallinnast Jõgeva- ja Tartumaale.
Vabaerakond tõestas järjekordselt, et ka ühepäevaliblikana on võimalik lühikese ajaga üles ehitada erakond ja Toompealegi jõuda, kuid kui puudub maailmavaade, järgneb kiirele tõusule ränk kukkumine.
Kehtiv valimissüsteem jättis kümned tuhanded väiksemaid erakondi toetanud inimesed parlamendis esindajata. Kui 2015. aastal jäi riigikogus esindamata vaid 1,8 protsendi valijate hääl, siis sel korral andis oma hääle valimiskünnise alla jäänud erakondadele ja üksikkandidaatidele tervelt 9 protsenti valijaist. Kui liita kõigi valimiskünnise alla jäänud väikeerakondade ja üksikkandidaatide hääled, võinuks selline jõud olla SDE kaaluga tegija. Kõige parema tulemuse riigikogust välja jäänutest tegi Eesti 200, kellest meedia on maalinud pildi kui uuest Reformierakonnast.
Eesti vajab kiiremas korras põhiseaduse täiendust, mis annaks kodanikele juurde võimalusi riigiasjades kaasa rääkida. Rahvaalgatuse seadustamine aitaks ka leevendada rahva tüdimust erakonnapoliitikast ja elavdada kodanikuühiskonda.
Eesti valimissüsteemi on nii kiidetud kui ka kirutud. Inimesed läheksid parema meelega valima siis, kui riigikokku pääseksid kõige rohkem hääli saanud inimesed, mitte nimekirjade esinumbrid. Praegune valimissüsteem annab võimaluse, et populaarne riigikogulane või minister korjab palju hääli ning tema tuules sisenevatel kandidaatidel on ette näidata vaid mõnisada häält, mis ei anna neile aga ei autoriteeti ega ka sõltumatuse tunnet. Paragrahvid, mis määravad, kuidas kogutud hääled muunduvad konkreetse isiku mandaadiks, tunduvad suurele osale valijatest ebaõiglased. Aeg on juba ammu küps, et loobuda valija tahet moonutavatest pügalatest ja käitumistavadest. Paraku muutub Toompea kohe teovõimetuks, kui avalikkuse õigustunne ootab muudatusi, mis riivab parteide huvisid ja kitsendab poliitikute askelduste võimalusi.
Nende valimiste peamine küsimus on see, kas saadakse töövõimeline valitsus. Kõigi valijate huvides võiks aga olla, kui uuenenud riigivõim otsiks senisest enam kompromisse kõigi valijate tahtel riigikogusse pääsenud poliitiliste jõududega. Paraku on uue võimuliidu põhiküte soov RE-le ära teha.
kuule ,sina lahke naine oled oma lahke kuulutuse valesse kohta postitanud
Lugesin FB hoopis Haapsalu kohta. Väga õige seisukoht. Tasub lugeda. Keegi kodanik on kirjutanud järgmist: Ei ole just suuremat sorti kirjamees aga viimaste aja sündmused on ajendanud mõtteid kirja panema. Kus me siis täna oleme? Valimised on möödas ja HaRja me valisime millised olid ootused? Ootused olid suured. Nagu ka lubadused. Nüüd oleme siis pea aasta oodanud tulemusi. Tulemused? Jälle sai raha otsa. Enne oli otsas ja nüüd on jälle otsas. Midagi vahepeal muutus? Lihtsa kodanikuna seda muutust ei tunne, ei näe ka. Kahju. Mida me näeme? Kõik on pahasti. Linnavalitsus võitleb ainult jamade silumisega. Kogu linnavõim on sama. Pädevust… Loe rohkem »
Pikk jutt, siii jutt. Mis selle mõte oli? Hoia
enda ja ka teiste tervist, Kalle, ära virise
nii palju. Mine loodusesse, päike paistab, linnud laulavad, peagi kevad käes. Lõõgastu.
arvan et sinu jutt ikka sitt on jah , kui muidu ei saa aru , ss loe miinused kokku ……
Kalle, sa võiksid vahel volikogu istugi ülekandeid vaadata. Siis teaksid, mis seal toimub. Mina neid juhte õnneks ei valinud. Tunnen neid liiga hästi. Aga neile, kes valisid, palju õnne. Kannatame koos.
“Kalle” sa just pole ja ise kirjutasid seda sousti sinna aga pettumus on tohutu vist,et inimesed selle lolli jutu peale ei erutu.
Miks sa siis ise poed varju? Kaldun arvama, et Kalle nime taga on konkreetne inimene, kes näeb selgelt, mis linna juhtimises on mäda ja ei käi ringi tumedate prillidega. Ja isegi kui see on pseudonüüm, siis selle nime taha koonduksid paljud linnakodanikud. Sellist linna juhtimist me valimistega kindlalt ei soovinud. Sukles on maha käinud, Karilaid elab Tallinnas ja siinsed probleemid jäävad talle kaugeks.
Muidugi on konkreetne inimene, kes oskab kiunuda ja seda iga asja taga. Fb-s võiks ometi julgust olla,et oma nime asemel probleemidele tähelepanu juhtida. Ja tegelikult on Lv-s täiesti toimivad telefonid kuhu saab helistada ja mure ära rääkida. Olen teinud,toimub kiiremini kui fb
Mida sa räägid kiunumisest? Inimene räägib asju õigete nimedega. Kui sul on tõepärasemaid fakte, siis jaga neid. Miks me peaksime põhku pugema ja seal siis ilkuma. Igaüks võiks tõeselt oma mõtteid avaldada, mis meie kõigi elu edasi viiks. On ka kõnekäänd – kui viga näed laita, siis tule ja aita. Kui vaadata laiemalt, siis tänased linnavalitsejad on sisse võtnud ringkaitse. Ma ei saa aru, kuidas on alati õigustused vigadele varnast võtta.
Tule ja aita? Lõustaraamatus või? Haapsalul on tõesti üks viga, kuid seda ei paranda ükski võim ega valitsus-vingujatest tolasid on 1 ruutmeetri kohta liiga palju. Minu meelest need kes viga laita näevad, võiks ise sinna linnaviletsusse tööle minna ja tehku siis ise kõike paremini.
Kuule väga lahke naine , mine oma jutuga õige …