Monika Undo: minu erakond on eesti keel

Minu erakond on eesti keel. Nii on kirjutanud Juhan Liiv. Valimised on selleks korraks lõppenud, kuid täna, emakeelepäeval, ei saa mööda eesti keele erakonnast.
Keeleteadlased on ennustanud, et 21. sajandi lõpuks võivad kaduda pooled keeled.

Mõningate keeleteadlaste hinnangul on ohus peaaegu 80%, isegi 90% keeltest (kokku on maailmas umbes 6000–7000 keelt). Mõned aastad tagasi teatas Yana Toom, et eesti keel on väljasurev keel ja eestlased väljasurev rahvas. Tegu on kindlasti karmi väljaütlemisega. Samas islandi keel, mille kõnelejaid on pisut üle kolmesaja tuhande, ja fääri keel, mida kõneleb vaid 80 000 inimest, suudavad olla jätkusuutlikud. Seega ei ole kõnelejate arv alati määrav. 2017. aastal läbi viidud uuringu kohaselt on eesti keele staatus hoopis tugevam kui kunagi varem ja me ei peaks sugugi olema eesti keele tuleviku osas nii pessimistlikult meelestatud.

Eesti keele tuleviku üheks võtmesõnaks on teaduskeel. Marju Lauristin on tõdenud, et see, kui palju teadust tehakse eesti keeles, näitab, kui palju me oma keelt hindame. Ta hoiatab, et kui me ei saa teadustööd teha eesti keeles, muutub eesti keel köögikeeleks. Soome-ugri keeleteaduse professor ungarlane János Pusztay on kirjutanud, et Ungari teaduste akadeemia ei tunnusta ungari keeles kirjutatud loodus- ja tehnikateaduste ning meditsiini vallas kirjutatud töid. Pusztay: „Selle tagajärg on, et nende teadusalade terminoloogia ei arene ja mõne aja pärast on võimatu pidada loenguid ungari keeles. Sellega algab keele erosioon, mis viib lõpuks keelest loobumiseni.” Ja ometi on ungari keele kõnelejaid eesti keelega võrreldes palju rohkem. Ungari näide võiks olla meile ohusignaaliks.

Tihti kuuleb mõtteavaldusi, kuidas me eesti keelt risustame, näiteks öeldes burks, level, afterparty või bemm. Keel on aga elav organism ja me ei saa seda steriilsena hoida. Samas näitavad need sõnavõtud, et me hoolime oma keelest. See, et eesti keel meile tegelikult korda läheb, kajastub paljudes asjades. Me valime aasta keeletegu, oleme olnud usinad e-etteütluse tegijad. Tänavune aasta on eesti keele aasta, sest eesti keel kuulutati riigikeeleks 100 aastat tagasi, märts on aga emakeelekuu. Kui eelmise aasta lõpus jõudis kauplustesse uus ÕS, saatis seda tohutu müügiedu, mis tõestab taas, kui oluline on meile meie emakeel.

Aga mitte ainult ÕSi vastu ei tunne me huvi, ka muud keelealased raamatud lähevad meile korda, näiteks kohanimeraamat. On ju ka kohanimed osa meie keelest. Valdur Mikita kirjutab „Kukeseene kuulamise kunstis”: „Vaevalt et tänapäeval oleks rahvast, kes tormab nagu üks mees raamatukauplusesse, et muretseda endale koju enam kui 1000-leheküljeline kohanimeraamat. Sellist suurteost ei ole võimalik rahvale müüa ei Prantsusmaal, Saksamaal ega USAs, tõenäoliselt isegi mitte Soomes. Üksnes Eestis tõuseb see literatuurne anomaalia komeedina raamatumüügi tippu.”

Sageli räägivad noored, et nad suudavad end inglise keeles paremini väljendada, sest eesti keeles ei ole lihtsalt võimalik kõike sõnadesse panna. Eesti keeles jääks justkui sõnadest puudu. Vaidleks vastu. Ütles ka president Kersti Kaljulaid aastalõpukõnes: „Kuulata ja öelda, vaielda ja nõustuda või mitte nõustuda on ikka kõige parem oma emakeeles.” Ja eesti keel on tohutult nüansirohke. Võtame kasvõi sõna udune. Kui palju on sellel sõnal sünonüüme, näiteks vinev, hämune, hägune, sompus, sonnune, sumpas, sumpus, sombune, sumune, vinas, hall. Need tõestavad, kui rikas on eesti keel.

Lisaks on eesti keel ka ilus keel. Selles on terake müstikat, näpuotsatäis ürgsust. Täpitähed panevad eesti keele eriti helisema. Jäääär, tööõigusabibüroo, põder põõnas põõsas või jüriöö ülestõus muudavad meie keele eriliseks ja tõeliselt salapäraseks, sageli võõramaalastele kättesaamatuks salakeeleks. Eesti keele ilust annab tunnistust legend sellest, kuidas keelte kaunidusvõistlusel olla eesti keel saavutanud itaalia keele järel auhinnalise teise koha lausega „Sõida tasa üle silla”. Kusjuures legendi juured ulatuvad 19. sajandi keskpaika ja loos võib olla isegi terake tõtt. Taas on põhjust tunda eesti keele üle uhkust.

Eesti keele erakonnal läheb päris hästi, kuid tähelepanelikkust ja hoolt vajab see küll, et meie keele rikkused ei tuhmuks. Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel, / kui ununeks üks erakond: mu eesti keel. / Nii järelikult: minu erakond on eesti keel.

Ilusat emakeelepäeva!