Neeme Suur: riigihalduse ministri ametis saaksin hakkama

Läänemaa regionaaltalituse juht, meilt riigikogusse kandideeriv Neeme Suur (SDE) on veendunud, et riiki ei saa juhtida nagu aktsiaseltsi.

Olete öelnud, et riigikogusse pääsedes hakkate tegelema regionaalpoliitikaga.

Nojah. See mu leib on. Riigikogus peab olema mingi teema, mida tähelepanelikumalt jälgida. Minu teema on regionaalpoliitika, oli eelmine kord, kui ma riigikogus olin, ja on nüüd ka. (Neeme Suur oli riigikogu liige 2011–2015 – toim.)

Regionaalpoliitika on selline kaval asi – ta ei ela ühes ministeeriumis ega ühe ministri kabinetis. Näiteks Haapsalu kolledž kuulub haridus-, aga ka regionaalvaldkonda ja on Läänemaa jaoks tähtis. Igas valdkonnas on tükk regionaalpoliitikat, mis muudab sellega tegelemise keeruliseks. Sõltub, kui palju vastava valdkonna minister regionaalpoliitikast hoolib. Kui hoolib, siis on hästi, kui ei hooli, siis… tuleb selgitada.

Mis ministri toolile ise istuksite?

Mis ministri toolile ise istuksin?! Huvitav küsimus. Pigem võiks küsida, kas on ministritooli, millele ma sobiksin.

Küllap te istuksite sinna, kuhu arvate end sobivat.

(Naerab.) Olen pikka aega tööl olnud kohalikus omavalitsuses ja maavalitsuses. Riigihalduse valdkonnas saaksin hakkama.

Mida ministriametis esimese asjana teeksite?

Nõuaksin kõikide eelnõude ja õigusaktide juurde nende regionaalpoliitilist hinnangut. Annaksin kohalikele omavalitsustele juurde ülesandeid, raha ja otsustusõigust. Vähendaksin bürokraatiat.

Mina arvasin, et vastate, et taastate Läänemaa tema endistes piirides.

Seda ei saa minister teha.

Läänemaa lõhkumisest on nüüd mõni aeg möödas, ehk ei ole see enam nii valuline…

Ikka on valuline. Siiamaani.

Läks siis hästi või halvasti?

Sellega, et Läänemaa kaheks jagunes? Minu arvates läks halvasti. Väga halvasti.

Mis siis valesti läks?

Ei oskagi öelda. Üks asi viis teiseni. Sel ajal, kui haldusreformi läbi viidi, räägiti regioonide tulekust. Mäletan, kuidas me käisime maakonna delegatsiooniga riigihalduse ministri juures, Arto Aas oli toona selles ametis. Oli juttu, et kui tulevad regioonid, siis Läänemaa võiks kuuluda Põhja regiooni, sest oleme seotud Tallinnaga. Pärast seda koosolekut kohtusid Aasaga Lõuna-Läänemaa omavalitsusjuhid. Ma küll ei olnud seal, aga aiman, et jutuks oli, kas Lõuna-Läänemaa ei peaks olema selles regioonis, mille keskus on Pärnu. Juba siis oli see vastuolu olemas.

Haldusreform oli paljuski keskustepõhine, küsiti, kus on keskus. Lihula on korraga Haapsalu ja Pärnu tõmberuumis. Lihula seisukoht oli algusest peale, et Pärnu lähikeskusena on nende jaoks olulisem kui Haapsalu või Tallinn. Mis on ju mõneti arusaadav.

Teiseks – kohaliku omavalitsuse miinimumsuurus oli 5000 elanikku. Lihula ja Hanila kokku oleks andnud 3800 elanikku ja ma ei oska öelda, kas neile oleks tehtud erand. Tõenäoliselt mitte.

Aga äkki oleks tehtud?

Äkki oleks, aga tegelikult ei tahtnud Lihula ja Hanila seda küsida. Erand oleks tähendanud väiksemat ühinemistoetust. Tegelikult otsis Lihula endale kui piirkondlikule keskusele tagamaad, ja selle ta sai.
Muidugi tegin ma ettepaneku, et Lääne maakond võiks olla üks omavalitsus, aga see ei leidnud toetust.

Miks siis?

Miks Haapsalu ja Lääne-Nigula sellega nõus ei olnud, seda tuleb nende käest küsida.

Oleksite maavanemana pidanud ehk jõulisemalt sekkuma?

Kõige viimaks pöördusin valitsuse poole ettepanekuga arvata Lääneranna vald Läänemaa koosseisu, aga valitsus oli võtnud selge seisukoha, et omavalitsuse tahte vastu ei minda.

Ehk oleks pidanud käima vallast valda, et veenda.

Ma käisin vallast valda. Kohtusin omavalitsusjuhtidega. Koostasin analüüsi, kus oli kirjas, mis juhtub, kui maakond kahaneb. Mõningad tulemid on juba käes. Kui veel kaks aastat tagasi oli võimalik koos pidada füüsikaolümpiaadi, siis enam mitte. Meil ei ole nii palju lapsi, et olümpiaadi pidada, koos Virtsu ja Lihulaga oli.

Olete siiani veendunud, et maakonnasuurune vald oli hea mõte?

See oleks võimaldanud jätta Läänemaa endistesse piiridesse. Lääne-Nigulas toimivad osavallad, alustavad kogukonnakogud. Elukorraldus ongi kihiline. Mingeid asju tehakse küla tasemel, mingeid maakonna, mingeid regiooni ja mingeid riigi tasemel. Me oleks võinud südamerahuga panna maakonna kokku, säilitada osavallad ja Haapsalu linna.

Kas te Läänemaa viimase maavanemana tunnete endal süüd?

Maavanemad jäeti otsustusprotsessist kõrvale, meil oli nõuandev roll, ja nõu ma andsin, nagu jaksasin, aga otsustusõigust mul ei olnud. Kui süüdlast otsida, siis vastutada saavad need, kellel oli otsustusõigus.

Ehk siis omavalitsusjuhid?

Omavalitsusjuhid. Volikogude liikmed. Kodanikud. Kui suur oli rahvaküsitlustlustes osalemise aktiivsus?

Olematu.

Kui tähtsaks inimesed siis oma identiteeti üldse pidasid? Ja omavalitsusjuhid, kes lähtusid oma valla piiridest, oma vallast, sellest, mis on vallale parim – on see süüline tegevus?!

Oli siis kogu reform ehk halvasti ette valmistatud? Olite üks neid, kes töötas välja ühinemise kriteeriumid, sh 5000 elaniku piiri.

Reformi juures on eri aspekte. On kohaliku omavalitsuse ülesanded, on tulubaas, on koostöö ja piirid. Neljast võeti ette üks – piirid, ja tehti ära.

Mina koostasin hindamismaatriksi, kus oli sada punkti. Sel juhul ei oleks olnud ühte kindlat numbrit. Kui maatriks valmis sai, siis hakati ütlema, et see või teine punkt on vaidlustatav, vaadati, kuidas on teised riigid toiminud. Kõik olid kehtestanud numbri.

Kas mõte regioonid moodustada on maha maetud?

Tulin just valdade ja linnade päevalt, kus arutleti, kas kohalikud omavalitsused on piisavalt suured, et neile saaks ülesandeid juurde anda. President Kersti Kaljulaid pidas kõne ja ütles, et maakonna mõõtu kohalikke omavalitsusi ei sündinud, aga ega me uut haldusreformi tegema hakka.

Eestis on 79 kohalikku omavalitsust, maakondasid on 15 nagu varemgi. Räägiti koostööpiirkondadest. Et olulisi ülesandeid juurde anda, tuleks luua suuremad koostööpiirkonnad kui üks maakond. Regioonid on uuesti jutuks. Kui oleksid regioonid, oleks võimalik kohalikele omavalitsustele anda näiteks kutseharidus.

Millal Läänemaa oma endised piirid taastab?

Läänemaa kolm omavalitsust kinnitasid äsja maakonna arengustrateegia. Seal on kirjas, et aastaks 2035 on Läänemaa taastatud ajaloolistes piirides ja toimib ühe omavalitsusena.

Kuidas see võimalik on?

Miski ei ole võimatu. Kui Lääne-Nigula, Haapsalu ja Vormsi ühinevad ja kutsuvad ka Lääneranna ning Lääneranna kutse vastu võtab, siis lähebki nii, nagu on kirjas.

Mida teha, et maakond inimestest tühjaks ei voolaks?

Esmalt tuleb tunnistada, et see on probleem. Paljud ei tunnista. Ökonomistid ütlevad, et on väga hea, kui inimesed elavad keskustes, lihtsam on pakkuda teenuseid, valikuvõimalusi on rohkem. Väga vahva, aga… Kui Haapsalu haiglas jääb teenuseid vähemaks, siis Tallinnas peab nende hulk kasvama. Kui kiirabi viib inimese otse Tallinnasse, siis peab seal erakorralise meditsiini osakond olema suurem – me ehitame Tallinna suuremaks, et Haapsalu maha jätta. See ei ole mõistlik.

Mis siis on mõistlik?

See on parempoolsuse ja vasakpoolsuse küsimus: kas lasta asjadel minna omasoodu ehk turg otsustab kõik, või peab riik sekkuma. Lõpuks – kui riik ei sekku – elamegi kõik Tallinnas suures kortermajas. See oleks ökonoomne, aga kas see oleks ka turvaline?

Vasakpoolne lähenemine ütleb, et teatud teemad on riigi huvi, riigi huvi on see, et territoorium oleks asustusega ühtlaselt kaetud ja kui me tahame seda, siis see maksab. Perearstide lähtetoetust tuleb tõsta. Koolide rahastamismudel ei peaks sundima kohalikke omavalitsusi väikekoole sulgema.

Riiki ei saa juhtida nagu aktsiaseltsi. Väiksemad piirkonnad peavad ellu jääma.