Mihkel Nestor: tööturul ei ole lihtsaid lahendusi

Kui Eesti tööhõive ületas eelmise majandusbuumi ajal saavutatud tipu juba aastaid tagasi, siis nüüdseks on ka töötus langenud pea sama madalale kui 2008. alul. Kuigi tööjõunappus pärsib majanduskasvu ja seab ettevõtted raskesse olukorda, ei pruugi suurem hulk välistööjõudu oodatud õnne õuele tuua.

Töötus läheneb 2008. aasta madalpunktile

Lõppeva nädala neljapäeval avaldas Statistikaamet tööjõu-uuringu tulemused eelmise aasta IV kvartali kohta. Et tööjõu-uuringu näol on tegu elanikkonna küsitlusega, ei ole sellel põhinev statistika täppisteadus. Näiteks hüppas 2018. aasta I kvartalis uuringu põhjal arvutatud töötuse määr järsult 6,8%ni, kuigi nii enne kui peale seda, jäi töötus 5% piirimaile. Sellegipoolest – vähemalt tööjõu-uuringu andmetel langes töötus eelmise aasta lõpus kõigest 4,4%ni. Seega ei ole me enam kaugel ajaloolisest madalpunktist 2008. aasta II kvartalis, mil töötuse määraks mõõdeti kõigest 4%. Tööga hõivatud inimeste osakalu poolest elanikkonnas on kunagised tipud aga juba ammu murtud. 2018. aasta IV kvartalis mõõdeti tööhõive määraks lausa 69,1% – kui mitte kõrgeim, siis üks kõige kõrgematest hõivemääradest kogu Euroopa Liidus.

Pikalt kestnud kiire majanduskasv on lubanud töökoha leida praktiliselt kõigil, kes seda on soovinud. Töökäte nappus on pannud umbusklike tööandjaid julgemalt värbama inimesi, keda traditsiooniliselt ei ole enda jaoks tööjõuna nähtud – pensioni­eas või erivajadusega inimesed. Ilmselt ei oleks töövõimereformi kavandajad osanud oodata paremaid tingimusi reformi läbi viimiseks, sest inimesel aitab töökoha leida eelkõige nõudlus töötaja järele, mitte mõni administratiivne meede. Pensionieelses eas 55-64-aastaste inimeste tööhõive, mis on Eestis olnud traditsiooniliselt suur murekoht, ületab täna juba 70%.

Rohkem välistööjõudu ei lahenda madala tootlikkuse probleemi

Tööandja vaatevinklist on olukord mõistagi teistpidine. Kui eelkõige võiks ettevõtted konkureerida klientide nimel, siis täna näib suurem aur minevat võitlusele töötajate pärast. Töökoha vahetamise sagedus, eriti just madalamalt tasustatud positsioonidel, on muutunud väga kiireks. Töötajate hoidmine ja meelitamine nõuab aina kõrgema tasu maksmist, mis kasvatas eelmisel aastal keskmise palga 1300 euroni – summa, mis veel mõni aeg tagasi tundus siinmail väga korraliku teenistusena. Tööga hõivatud ja seda teha soovivate inimeste arv on siiski piiratud ja isegi viimase aja hoogne välistööjõu värbamine ei ole suutnud kõigi soove täita. Seetõttu on tööjõunappusest saanud üks peamistest majanduskasvu pidurdavatest teguritest.

Kuigi töökäte puudus mõjutab eri sektoreid, ei ole alust väita, et probleem oleks eelkõige „kvalifitseeritud“ tööjõu kättesaadavusega. Pigem näib probleem puudutavat just suhteliselt lihtsaid, vähest erialast ettevalmistust nõudvaid ameteid teeninduses ja tööstuses. Omaette küsimus, kui suureks probleemiks seda pidada. Kindlasti võimaldaks suurem välistööjõu riiki lubamine neid kohtasid täita, kuid tuleb ka kaaluda, kui tähtis roll on majandusarengus täiendaval kaubanduskeskuse ettekandja või toidukulleri töökohal. Tööstuses on tööjõunappus kahjuks hädavajalik, et survestada sektorit muutuma tootlikkumaks. Eesti töötlevas tööstuses töötaja kohta loodud lisandväärtus on täna EL riikide seas üks kõige väiksematest, pika puuga maas isegi Leedust, kelle majandusele on eestlased harjunud teatava üleolekuga vaatama. Ajutine tööjõud Ukrainast on andnud küll veidi hingamisruumi, kuid midagi peab muutuma ennekõike ettevõte äris, kui soovime jõukamalt elada. Seejuures ei ole tootmise Eestist välja viimine üldse halb valik, kui paremini tasustatud töö peakontoris jääb kodumaale.

Olulisi muutusi pole tööturul lähiajal oodata

Kuigi majanduskasv näib nii Eestis kui meie regioonis laiemalt olema aeglustumise kursil, siis ei ole lähiaegadel tööturul põhjust suuremat muutust oodata. Suurem majanduslik ebakindlus ei sunni veel ühtegi tööandjat väärtuslikest töötajatest lahti ütlema – selleks tuleb kogeda tõeliseid raskuseid, mis hetkel veel majandustulemustest kuidagi välja ei paista. Seetõttu jääb kõrge tööhõive ja sellest toituv palgakasv mõjutama majandus­keskkonda veel mõneks ajaks. Loodetavasti aitab see majandusel muutuda pikas plaanis targemaks ja konkurentsivõimelisemaks.