Erivajadustega inimeste õiguste kaitse ja heaolu tagamine on küpse ühiskonna auasi, erinevate huvigruppide koostööd eeldav ülesanne. Erivajadustega inimeste seas on palju mitmekesisust – puude liigid, vanus, terviseseisund, sotsiaalne taust jne. Kõik need erinevused tähendavad ka vajaduste ja soovide lahknevust, kirjutab sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse.
Puudega inimesi on Eestis ligi 157 000 ja nendega puutumuses olevaid erinevate organisatsioonide arvu tuleb mõõta sadades. Nii sõltuvad ka vajadused ja soovid esitaja nägemusest, olgu see siis teenuste, huvikaitse, organisatsioonide rahastamise või nagu inimestel ikka, kasvõi omavaheliste suhete kohta. Kes neist seisab kõikide puudega inimeste huvide eest?
Mullu oli iga kaheksas inimene Eestis puudega. Enam kui kolmandikul (35%) neist oli liitpuue ehk samatasemelised piirangud vähemalt kahes valdkonnas. Sellele järgnesid domineeriva puudena liikumispuue (28,7%), psüühikahäire (15,5%) ning muud puuded. Aasta lõpu seisuga oli Eestis 11 946 kuni 16-aastast puudega last. Iga laps on eriline ja lapse erilisust, mis vajab enamat tuge pere ja asjatundjate poolt, tuleb märgata võimalikult varases eas.
Kõik need inimesed ei ole keegi kauge ja võõras, vaid meie lähedased, sõbrad, kolleegid, naabrid – meie oma Eesti inimesed. Kas oleme aga ühiskonnana nii küpsed, et oleme valmis avatult ja avalikul arutlema, kas ja kuidas meie senine puudega inimeste toetamise korraldus vajaks uuendamist?
Hoiakud kui ühiskonna küpsuseksam
Teemasid, mis vajavad tähelepanu, on mitmeid. Üks kandev märksõna on hoiakud. Erivajadustega inimesed ei tunne end ühiskonnas alati võrdväärse liikmena ja see avaldub paraku erinevates eluvaldkondades. Kuigi näiteks töövõimereform on hoolimata oma vastuolulisusest olnud üks võimsamaid tähelepanu käivitajaid erivajadustega inimeste heaolule, lähendanud praeguseks tööandjaid ja töövõimekaoga inimesi omavahel ning kasvatanud hõivet ja sissetulekuid, on parema üksteise mõistmise vajadust erinevatel tasanditel veel palju.
Ligipääsetavuse olukord tervikuna pole kiita – meie elukeskkond ei paku iseseisva elu korraldamiseks häid võimalusi näiteks puudest või vanusest tulenevate erinevate vajadustega inimestele. Sageli on siingi küsimus hoiakutes ja teadlikkuses, oskuses mõelda ette, oskuses arvestada teistega. Sotsiaalministeeriumi juures tegutsev ligipääsetavuse nõukogu on juhtinud tähelepanu erivajadustega inimeste takistustele avalikus ruumis ja puudulikule regulatsioonile. Eelmisel aastal saavutasime ühiselt nõuete kehtestamise ehitistele ning riikliku järelevalve mehitamise. Ka vananevat ühiskonda silmas pidades peame ligipääsetavuse eest seismisega jätkama.
Üks valdkond, mida oleme pidanud puudega inimeste õiguste kaitse seisukohalt oluliseks edendada, on keerulise nimega deinstitutsionaliseerimine. Lühidalt tähendab see erivajadustega inimestele võimaluste loomist väärikaks eluks võrdväärse ja iseseisva ühiskonnaliikmena. Heaks näiteks on siin erihoolekandeasutuste ümberkorraldused, mille käigus suured ja eraldatud hooldekodud suletakse ning asendatakse inimsõbraliku, kogu Eestit katva perekodude võrgustikuga. Seegi pakub meile ühiskonnana nii mõnigi kord küpsuseksamit.
Alles jaanuari alguses saime Eesti Päevalehest lugeda Keila linna „eliitrajoonist”, kes on vastu erivajadustega inimestele „oma tagahoovis”. Kellest sõltub, et need hoiakud hakkaks muutuma?
Ahvatlev riigistamine vs kogukondlikud huvid
Mitmed olulised küsimused on seotud teenustega. Riik on viimaste aastatega erinevate teenuste osutamise ja rahastamise üle vaadanud – paranenud on erihoolekande, abivahendite, rehabilitatsiooni jpm teenuste rahastus ning kättesaadavus.
Kuid probleemegi on endiselt mitmeid. Neid püütakse liialt sageli lahendada populistlikult – tehes näiteks ettepanekuid tõsta pisut riigipoolset rahalist toetust. Ei saa ütelda, et puudega inimeste toetused on suured, kuid toas ühe seina üle värvimine ei ole abiks, kui tervet maja puudub tahe remontida. Ka tuleb meil esitada ebamugav küsimus – kas vanemaealiste inimeste mured sissetulekute ja teenuste pärast ei peaks olema lahendatud puudega inimeste toetamisest eraldi?
Kõige sagedasem tõrge tundubki tekkivat kohalikul tasandil, kus omavalitsuste lõikes on abi ja selle kättesaadavus väga erinev. Siingi on vaja arendada paindlikkust, kodulähedast abi ning loobuda suurte hoolekandeasutuste usust. Tõsi on see, et 79 kohalikku omavalitsust on omanäolised. Kõikide probleemide lahendamise riigistamine tundub esmapilgul ahvatlev, kuid tasakaalu saavutamine kogukondlike huvide ja kesktasandi vahel muutub sellega veel keerukamaks. Inimese jaoks muutub kõik kaugemaks ja anonüümsemaks. Tihti napib kohalikul tasandil kogemust ja teadmisi, kuid seda on kerge parandada, arendades järjekindlalt kohalikku tasandit jõustavat riiki – antud näitel sotsiaalkindlustusametit. Nii on kohaliku omavalitsuse tegevus ühtaegu nii probleemiks kui lahenduseks.
Kuidas siis peaks olema erivajadusega inimeste abistamine korraldatud? Kas küsimus sellest, et abiga võiks alustada elukohale lähemalt ning mitte saata inimest lõputute hindamiste ja teenusepakkujate rägastikku ekslema, on kohatu? Kas me oleme valmis parema ja selgema lahenduse nimel ka millestki loobuma?
Kuidas kaasata 400+ organisatsiooni?
Vastuste leidmiseks on vaja ka tugevat huvikaitsetööd ja head organiseeritust puudega inimeste organisatsioonidelt. Puudega inimeste esindusorganisatsioonidega teeme koostööd igapäevaselt ja arutelud on reeglina mõistlikud. Kahtlemata saaks siingi paremini, samas võib ka nentida, et kohati on ka avalikult puudega inimeste nimel sõna võtvatel inimestel ja organisatsioonidel väga erinev kandepind ja nägemus. Paljuski seetõttu on huvikaitsetegevus killustunud.
Riigi sihtasutus Eesti Puuetega Inimeste Fond rahastab iga-aastaselt ca 280 organisatsiooni tegevust, neist 49 otse, kes omakorda otsustavad toetuse kasutamise oma allorganisatsioonidega. Tänavu eraldati selleks EPIFondile 950 000 eurot, millele lisandub 400 000 eurot investeeringutoetuseks. Lisaks saavad erinevad organisatsioonid tuge ka erinevatest projektidest ning tegutsevad teenusepakkujatena. Kuid see võrgustik on aja jooksul üsna omasoodu kasvanud ning toetussumma aina killustunud.
Eesti Puuetega Inimeste Koda on oma kodulehel märkinud, et nemad esindavad ca 420 erinevat organisatsiooni. See eeldab head organiseeritust, toimivat kommunikatsiooni ning liikmesorganisatsioonide vahelist koostööd. Aasta-aastalt on puudega inimesi esindavate organisatsioonide arv kasvanud ja kohati tundub, et seegi on lisanud ootuste katlasse täiendavaid huvisid, paraku ka konflikte.
Jaanuaris kuulsime ka kurvastavat uudislugu, kus puudega inimeste spordiks antud toetused ei jõudnud sportlaseni. Samas oleme avastanud ka seda, et sageli ei liigu puudega inimestele oluline info katusorganisatsioonidest edasi.
Huvikaitse audit ja organisatsioonide tugevnemine
Me oleme võtnud sihiks tellida põhjalik analüüs puudega inimeste organisatsioonide huvikaitse ja selle rahalise toetamise korralduse parandamise võimalustest. Analüüsi lähteülesande kavand on ette valmistamisel SA Eesti Puuetega Inimeste Fondi ja sotsiaalministeeriumi koostöös. Oleme üsna kindlad, et senise olukorra analüüsimine ja mõtted muutustest kutsuvad esile vastakaid reaktsioone nagu oleme veendunud ka auditi vajaduses.
Ilmselgelt peavad puudega inimesi esindavad organisatsioonid ka ise oma tegevused ja nende jätkusuutlikkuse läbi mõtlema. Organisatsioonide koondumine, jagatud eesmärkide läbiarutamine ja ühine tugev ning killustamata huvikaitse on ainuvõimalik tee. Parimate tulemuste saavutamiseks erivajadustega inimeste õiguste kaitsel vajab sihtrühm pigem väiksemat arvu, aga sellevõrra tugevamaid katusorganisatsioone. Lisaks killustatusele organisatsioonide vahel käib sadade organisatsioonide tegevuse toetamine riigil mistahes aegadel üle jõu.
Viimase aasta jooksul on sotsiaalministeerium korraldanud huvigruppidega vähemalt 15 erineva ulatusega arutelu erivajadustega inimeste vajadusi arvestava sotsiaalkaitsepoliitika uuendamisest. Lisaks hulk kaasnevate teemade kohtumisi ja igapäevaseid kontakte. Selle kõige tulemusena oleme näinud, et ootus edasistele arengutele ja riigipoolsele lahenduste leidmise koordineerimisele on kõrge. Ühine on arusaam, et suuremad murekohad on teenuste kättesaadavus, inimkeskne kohtlemine abi andmisel ning organisatsioonide eripalgelised vajadused. Soovime sellel teemal avatud arutelu jätkata.
Väga ilus ümmragune jutt jne.. Aga äkki keegi seletaks pigem, miks meil on järsku nii palju puudega inimesi? Tehnoloogia ja ravimid arenevad pidevalt ju!