Tallinna Hobujaama trammipeatusest saab sõita Majakasse, kus kaubanduskeskuse T1 robotinäituse kõrval õilmitseb üks Eesti probleemsemaid fentanüülikogukondi.
Hobujaamast võib sõita ka kunstimuuseumisse või jalutama Kadriorgu, kus peaaegu kõik vanad majad on korda tehtud või on nad ruumi teinud ülikalli ruutmeetrihinnaga kortermajadele. Saab sõita Tondi depoosse ning tiirutada seda ümbritsevas mittekohas, kus poolhüljatud tööstushooned kohtuvad stalinistliku arhitektuuri ja vana puitasumiga. Otse loomulikult sõidab tramm Hobujaamast ka Koplisse, kuhu teel olles saab seista õlg õla kõrval pompsude ja kunstiakadeemia tudengitega.
Hobujaamas on ilmselt kõigist teistest Tallinna paikadest enim multikultuursuse tunnet, orgaanilist mitmekesisust. Hobujaamas pole pelgalt venelasi või eestlasi, siin on bussi-, rongi- ja lennujaama sõitvaid turiste, Viru keskuses šoppajaid ja sadamast Tallinki hotelli jalutavaid soomlasi. Kui tahta neile kõigile korraga midagi öelda, ei ole ilmselt olemas paremat kohta.
Hobujaamas valitseb kõigi vahel üksmeel. Viimasel aastal on Hobujaama ristmiku jalakäijate fooridesse viidud sisse imeline uuendus, ristmik on võimalik ületada ühe turvalise diagonaalse jalutuskäiguga, sest jalakäijatele on foorituli roheline mõlemal suunal. Kohalikud harjusid taolise anarhiaga päris kiirelt ära ning eri suundade diagonaalides lõikuvad inimesed arvestavad üksteisega. Kes jookseb trammile, kes poodi. Turistid vaatavad niisugust organiseerunud kaost üsna šokeeritult: kas nad päriselt ületavadki nõnda teed?
Kui ma tahan olla oma rahvaga koos, kui ma tahan olla teiste rahvastega koos, kui ma tahan olla ükskõik milliste rahvastega koos, tuleb sammud seada just Hobujaama. Siiski ei ole päris suur osa tallinlastest Hobujaama anarhiat peaaegu kunagi kogenud. Ehk vaid mõnel harval päeval, kui auto näiteks tervisekõnni eesmärkidel koju jäetud. Millegipärast arvan, et Eesti 200 kampaaniameistrid, kes nädala alguses Hobujaama trammipeatusse ühed teatud plakatid üles lasid panna, ei olnud ammu seal trammi oodanud. Ehk vaid mõnel vaiksel laupäevahommikul. Muidu poleks nad imestanud, miks oli avalikkuse reaktsioon nõnda valulik.
Iseenesest on tervitatav Eesti 200 soov tegeleda populistlike lubaduste nagu maksude langetamise või pensionide tõstmise asemel suurte teemadega nagu eestlaste ja venelaste kooselu. Valijana eelistan tähelepanu juhtimist niisugustele teemadele sajakordselt mõnele katteta lubadusele mulle sada eurot aastas rohkem kätte jätta. Aga Hobujaama trammipeatuses pole kohta nüanssidele. Seal on kohvritega turistid, pikisilmi ootamas trammi, mille tablool oleks lennukimärk. Seal on fentanüülilaksu all paarikesed, kes vaheldumisi rööbastele pikali kukuvad ning teineteist seejärel vahetult enne trammi saabumist jalule tagasi tõmbavad. Kõik sõidavad eri põhjustel eri kohtadesse, aga trammi ootavad nad koos.
Ma muidugi kahtlen, et leidus väga palju inimesi, kes neid plakateid tõepoolest sõna-sõnalt võtsid. Et mõni erakond lubab täiemahulist segregatsiooni, ühed veekraanid venelastele ning teised eestlastele. Venelased trammi tagaossa ning eestlased ette või vastupidi. Aga ma ei arvaks ka tõemeeli, et mõni erakond seab üheks oma valimislubaduseks USA-lt miljardieurose laenu võtmise. Ma ei usuks, et riigikogu liikmed vastavad kirjadele, milles kodanikud paluvad neil kaaluda karusloomafarmide pidamist keelustava eelnõu poolt hääletamist, et muidu oleksid nad ehk seda teinud, aga vaat trotsiks selle vastu, et valija neile kirjutada julges, hääletavad nad vastu. Mul oleks raske uskuda, et ühe opositsioonierakonnaga tihedalt seotud ühingu juhatuse liige kirjutaks Eesti ühe suurema meediakontserni juhile ning kutsuks ta usque ad mortem (surmani, lad. k) duellile.
Ometi on kõik need sündmused Eestis viimase kuu jooksul juhtunud. Laias maailmas müüb Venemaa president Vladimir Putin kalendreid, mida kaunistavad särgita pildid temast, ja USA president Donald Trump säutsub sellest, kuidas tema tuumanupp on suurem ja võimsam kui Põhja-Korea oma. Just sellises maailmas pandi Eesti 200 plakatid ühte päriselt integreerunud trammipeatusse üles. Reklaamtrikina kahtlemata mõjuv, hea hinna ja kvaliteedi suhe.
Lohutuseks on ka see, et ükski erakond veel midagi sellist tõsimeeli välja pole öelnud. Aga lihtinimesena on ikkagi halb. Eesmärgist hoolimata jätavad sellised trikid paha maitse suhu. Juba mitu aastat uudiseid lugedes tekkiv iiveldus jätkub ka uuel aastal.
Mats tuli metsast ja otse Hobujaama trammipeatusesse.Vaatas näe – riigikogu valimised tulekul,hea et õigel ajal metsast välja tulin .Nüüd luban taevad maad kokku ja mitu aastat ninaesine küllaga kindlustatud !
Mats alati on täitsa mees ……
Tegelikkuses peaks inimesi huvitama kust kõigi lubaduste katteks raha võetakse ?
Kui tahetakse lõpetada onupojapoliitika,ärapanemine tegemine,korruptsioon ,varastamine koos vassimise ja valetamisega siis kaob paljudel juba eos mõte üldse kanditeerida !
Mis selle jutu mõte on?