6. septembril 1978 ordineeris peapiiskop Edgar Hark Tallinna piiskoplikus toomkirikus aseõpe- tajaks Leevi Reinaru ja Joel Luhametsa. Nüüd 40 aastat hiljem pidasid nad Tartu Pauluse kirikus ühise tänujumalateenistuse.
Joel Luhametsa sõnul pole Leevi Reinaru aastatega muutunud, ta oli juba noorena üks tõsine mees. Enne õpetajaks pühitsemist oli eksam, kirikuvalitsuse liikmed küsitlesid ordineeritavaid.
Luhamets mäletab, et üks heatahtlik õppejõud küsis 21-aastaselt Reinarult: „Mis siis sai, kui Jeesus ristil suri?” Leevi seletas, rääkis surmast ja maailma lunastamisest. Ent uue testamendi õppejõud Ago Viljari ootas oma konksuga küsimusele lihtsat vastust: Jeesus võeti ristilt maha ja pandi hauda. „Õppejõud oli väga heatahtlik, tahtis küsida midagi lihtsat ja kerget,” kihistas Luhamets lõbusalt.
Tõsinedes lisas Joel Luhamets, et Leevi pole tulnud vaimulikuametisse mitte oma mõtte ja nõuga. Teda huvitas kunst. Tal olid oma plaanid, kirikuõpetajaks saamine oli selgelt Jumala plaan.
„Kui elus on raskused, siis on hea teada, et Jumal sinu taga,” nentis Luhamets.
1970. aastaist mäletab Leevit ka Tiina Võsu, praostkonna sekretär ja Lääne-Nigula koguduse juhatuse esimees.
„Tean teda ajast, mil olime 18–19. Tallinnas metodisti kirikus oli aktiivne noortetöö, laulsin noorteansamblis Sela. Joel Luhamets mängis selles ansamblis bassi ja õppis TPIs.
Tiina Võsu tuli 1994 Leevi kutsel Lääne-Nigulasse diakooniatööle, peagi valiti ta koguduse juhatuse esimeheks. „Leevi on uuendusmeelne, natuke ka riskialdis. Samal ajal hoiab vana traditsiooni, aga käib seejuures ajaga ühte sammu,” iseloomustas Tiina Võsu. Ta tõstis esile koguduse noortetööd ja Doxa ansamblit, mille rütmikat muusikat ei peetud esialgu kirikusse sobivaks. „Leevi usaldab noori. Ta teab, mis koguduses toimub, aga ta pole kontrollifriik. Kui eksibki keegi, võib ta üles tõusta ja edasi minna. Kui Leevi on milleski kindel, ajab seda jäärapäiselt ja selgub, et tal oligi õigus. Kui Jumal on andnud talle ülesande, püüab ta oma parimal viisil kaasata teisi, ta ei ole üksi rügaja.”
Tiina toob näiteks Narva kirikupäevad sel sügisel. Leevi sõitis aina Narva vahet, kutsus töörühma kokku, tegi ise palju tööd. Päevad läksid hästi korda, kõik Narva kogudused olid kaasatud. Paljuski tänu temale, ta suudab teha koostööd Eestis ja väljaspool.
„Leevi oli õnnelik, kui mootorratta sai,” meenutas Tiina. Varases nooruses tahtis saada, aga isa ei lubanud. Sai keskealise mehena. Ta kuulub mootorrattaklubisse Gospel Riders. Suvel sõidab tsikliga päris palju, sh Noarootsi teenistusele.
Piiskop Tiit Salumäe sõnul on Leevi sihiteadlik, tal on võime asju korraldada: „Üks asi on praostkonna juhtimine, aga töö misjonikeskuse juhatajana on üle riigi tähtis. Mul on hea meel, et temale oma ameti üle andsin. Ta on tubli pastor, pereisa, abi- kaasa, vanaisa. Neid kõiki pole lihtne ühendada, aga tal on see õnnestunud.”
Tänavu 23. jaanuaril valis EELK vaimulike konverents Leevi Reinaru aasta õpetajaks.
Leevi Reinaru teekond innustajaks ja eestvedajaks
Isa
Elukutse valikul pole mul isaga tõsist jutuajamist olnud. Isa oli hingelt vaimulik, julge, evangelist. Küllap ta mõjutas mind oma eeskujuga. Ta oli minu mentor ja hingehoidja. Isa alustas kirikutööd juba esimesel eestiajal, vabas maailmas. Kui meil vabadus koitis, teadis isa täpselt, mida tegema peab: tal olid Rannamõisa koguduses suured noortelaagrid, pühapäevakool, töö noortega, skaudid. Lääne-Nigula ja Rannamõisa koguduse lapsed pidasid ühiseid laagreid.
Vene sõjavägi
Sain Avinurmes ja Tudulinnas teenida 1,5 aastat, siis hakkas sõjakomissariaat mind pom- mitama. Mul oli sõjaväepiletis märge, et rahuajal teenistuseks kõlbmatu, aga Moskva olümpia aastal 1980 sokutati aktiivsed noored kindlasse kohta. Olin mitu korda haiglas, uuriti ja öeldi, et vabastus on õige, aga sõjaväkke peab ikka minema.
Mind saadeti Peterburi (tollal Leningrad) lähedale Puškinosse. Sõjaväepiletis oli mu amet kirjas – pastor. Esime- sel ööl jaotuspunktis oli kohe ülekuulamine – kolm tundi külmas ruumis. Puškinos olin ehituspataljonis, seal teenisid kohtus karistatud mehed. Esimesel õhtul võtsid starikud, st vanemad ajateenijad Lenini toas mind ette. Küsisid: püha isa, miks sa tulid sõjaväkke? Minu õnn, et olin „püha isa”, Venemaal peetakse batjuškast lugu. Mind väga ei rünnatud, pigem vastupidi. Praporštšik (üleajateenija) lubas mul kirikus käia, Puškinos oli just avatud ingeri luteri kirik. Seal saime Tiit Salumäega kokku, tema teenis aastaid Puškino kogudust.
Nii elasin kaks aastat teistsugust elu. Sain tuttavaks Arvo Survoga, ta on väga tuntud ingerlane. Sain tuttavaks ingeri kiriku praeguse piiskopi Aare Kuukauppiga. Pidasin noortele piiblitundi.
Üks tore lugu oli, kuidas ma Kuukauppiga esimest korda kohtusin. Laupäeviti pidin kell 14 tööl olema, siis läksin väeosast välja ja tulin esmaspäevaks tagasi. Kord läksin Kuukauppi peret otsima, nad elasid külas teisel pool Leningradi. Jõudsin kella poole ühe paiku öösel külla. Kuhugi minna ei osanud. Nägin äkki, üks inimene oli õues. Küsisin Kuukauppi järele. Selgus, et see naine on Aare ema. Ema oli palves olnud, kui korraga saanud käsu: mine õue. Läks õue ja mina just tulin.
Kodused ja sõbrad palvetasid minu eest, need mind hoidsid. Nii ei juhtunud sõja- väes midagi, millest ei tahaks rääkida. Hoopis sõjaväekaaslased kurtsid mulle oma elu: „Sina võid rääkida Jumalast ja armastusest, aga meie oleme tänaval kasvanud, pole tundnud ei Jumalat ega armastust, pidime kaklema ja enda eest seisma, Jumala-jutt ei maksa meile midagi.”
Pärast sõjaväge tahtis pea piiskop Hark saata mind teise kohta teenima, aga Tiit Salumäe mõjutas teda, sest Lääne-Nigula õpetaja oli juba väga eakas.
Töö ja lõbu
Tegelikult on mul kaks ratast, ühega sõidan õues, teisega toas. Toa omaga on hea uudiseid vaadata, ei istu niisama teleka ees. Kolm korda nädalas kindlasti sõidan toas, nii pool tunnikest. Tsikliga olen vähem sõitnud, pole aega, tööjärg on ees, kogu aeg on tunne, et ei jõua kõike teha. Praegugi laud pabereid täis.
Leevi Reinaru
- Sündinud 7. aprillil 1957 Rõuges
- Õppinud Tallinna 4. keskkoolis ja usuteaduse instituudis
- Ordineeritud aseõpetajaks 1978, õpetaja õigused sai 1994
- 1978–1980 teenis Avinurme ja Tudulinna kogudust
- 1982. aastast Lääne-Nigula koguduse õpetaja
- 1992–2015 Lääne praostkonna abipraost, praost 2015. aastast
- Misjonikeskuse juhataja 1997–2007 ja aastast 2010
- Noarootsi ja Nõva hooldaja- õpetaja
- Kirikukogu liige 1992. aastast
- Autasud: EELK aukiri 2003, EELK III järgu teeneterist 2007, Läänemaa sädeinimene 2011, EELK II järgu teeneterist 2014, EELK kuldristi kandmise õigus 2017. EELK aasta õpetaja 2018
- Abielus Helle Reinaruga; pojad Daniel, Joel ja Samuel Markus; neli lapselast
Lugu ilmus EELK Lääne praostkonna aastakirjas 2018 “Scripta Annalia”.
