Mihkli püha Miikaeli kirikule on 1871. aastal ehitanud oreli meister Gustav Normann. Selle kohta on kirjalik kinnitus ventiilikasti siseküljel: „Diese Orgel ist gebaut im Jahr 1871 von Gustav Normann in Reval durch Vermittelung des Herrn Pastor Schmidt.” Vahendajaks on märgitud Wilhelm Robert Schmidt, kes oli aastail 1851–1887 Mihklis pastor.
Hea kõlaga orel
Gustav Normann (1821–1893) on tõenäoliselt üks paremaid Eesti soost orelimeistreid. Kõik tema ehitatud instrumendid on keskmise suurusega, omades enamasti iseseisvat pedaali. Pillid on väga hea käsitööndusliku ja kõlalise viimistlusega. Seetõttu on need ajale hästi vastu pidanud, nii et kogudustel pole olnud tarvis mõelda uue oreli soetamisele.
Kõik need head omadused on Mihkli orelis olemas ja originaalsena säilinud. Pilli suurus on seitse helisevat registrit manuaalis ja kaks registrit pedaalis. Tihtilugu ehitas meister, tõenäoliselt majanduslikel kaalutlustel, põhiregistrite bassiosad kokku, et vähendada suurte puitvilede hulka. Tulemuseks oli kõlavärvi muutumine ühe registri piires. Vaid üksikuis instrumentides pole seda tehtud ja nende hulka kuulub ka Mihkli orel.
Katsetades originaalse tuulesurve otsingul, jäi see teiste Normanni orelitega võrreldes mõnevõrra madalam. Sellest tingituna on saavutatud registrite laulev toon ja väljendusrikas heli algus ehk strihh. Tõstaksin eriti esile oreli pearegistrit Principal 8’, samuti Prestant 4’, Mixtur 3x. Väga ilusa kõlaga on puidust Bordun 16’, samuti tüsedad puidust pedaalregistrid, mis annavad oreli kõlale hea vundamendi.
Selle originaalsena säilinud instrumendi elluäratamise idee algatas prof Andres Uibo. Läinud kevadel alustas ta jälle orelireise Eesti kirikuis ja valis – tõenäoliselt teadlikult – esimeseks peatuspaigaks Mihkli. Ta helistas ka minule, öeldes, et lähme vaatame, miks see orel vaikib. Me kumbki polnud varem Mihklis käinud. Siiamaani on minule arusaamatu, miks on see pill nii pikalt vaikinud. Muidugi, vaadates maksimalistina selle oreli peale, on see ainuõige otsus – tuleb ette võtta põhjalik restaureerimine, mille maksumust peaks kirjutama viie-, ehk isegi kuuekohalise arvuga.
Sellisele otsusele aga võiksime orelite puhul jõuda enamikus Eesti kirikutes. Kas see on ülepea põhjendatud, ei ole üldse kindel. Kui mõnel kogudusel on tubli projektikirjutajast eestvedaja, siis jõudu tööle!
Terve suvi tööd
Mina olen kogu oma orelimeistri tööaja olnud ka kirikus organist. Saanud õpetuse alged prof Hugo Lepnurmelt, ütleksin tema sõnadega: „Eks see orel üks Jumala kiitmise massin ole.” Seetõttu leidsin ka kogudusele odavama ja sobivama viisi, kuidas uhke pill jälle hääled sisse saab.
Puhastasin oreli ja kogu vilestiku põhjalikult, sirutasin vormidel metallvilede otsaringid (hämmastaval viisil polnudki need eriti katkised), tegin mõned uued viled kadumaläinute asemele, liimisin kokku terve hulga väiksemaid puitvilesid, uuendasin kõigi toonventiilide juhttihvtid. Vaid klaviatuurid tuli põhjalikult restaureerida, sest need olid mingil ajal nael- tega parandatud ja roostetanud.
Olen kohanud mitme organisti huvi tuleval suvel sellel pillil mängida. Kavatsen kevadel enne kontserte pilli uuesti üle vaadata ja häälestada. Kindlasti hüüab see uhke instrument Mihkli kirikus veel pikki aastakümneid Taevaisa kiituseks.
Ago Tint
orelimeister, organist
Orel vaikis 28 aastat
Usupuhastuspühal, 31. oktoobril said kirikulised taas kuulda, kuidas kõlab 28 aastat vaikinud Mihkli kiriku orel. Kontsertjumalateenistusel oli umbes 120 kirikulist.
Koguduse hooldajaõpetaja Lembit Tammsalu sõnul jäi orel 1990. aastal tehnilistel põhjustel seisma. Nüüd töötas meister Ago Tint terve suve oreli kallal ja pill sai taas hääled sisse. Restaureerimine läks maksma 5000 eurot, peamine rahastaja oli kogudus, kuid oli ka annetajaid.
Lugu ilmus EELK Lääne praostkonna aastakirjas 2018 “Scripta Annalia“.
Martinit ja Marti hakkate kiitma peale valimisi. Uued laululehed on juba trükis.