10. detsembril 1948 võeti ÜROs vastu inimõiguste deklaratsioon, seega sai dokument sel nädalal 70aastaseks. Niisiisoleks paslik küsida, kuidas on arusaam inimõigustest selle 70 aastaga muutunud ja kas deklaratsioon on täitnud püstitatud eesmärgid ehk inimõiguste kaitse.
Vastus teisele küsimusele on, et mitte. Või õigemini, et mõningal määral. Põhjus peitub ÜROs endas. Heade kavatsustega loodud ÜRO takerdus kohe pärast külma sõja algust probleemi, et mitte kõik selle liikmed polnud inimõiguste kaitsmisesthuvitatud. Kommunistliku bloki sees oli jutt inimõigustest kapitalistide väljamõeldis, mida tuli iga hinna eest vältida. Pealegi rõhutab kommunistlik õpetus iseenesest juba kollektiivsust, kus pole kohta üksikisiku õigustel.
Ent inimõiguste kaitsmisel kaldus libastuma ka USA koos omaliitlastega. USAs oli veel 1960. aastail mitmes osariigis tegemist segregatsiooniga, missugune asjaolu kõneles ülddeklaratsioonis esitatud põhimõtete vastu. Külma sõja tingimustes toetas USA ka endale sõbralikke diktaatoreid, kes samuti inimõigustele kodus vilistasid. Säärane tegevus oli karjuvas vastuolus USA kõnepruugiga vabadustest ja inimõiguste kaitsest. Kuid päriselt polnud see jutt ka vale – meenutagem paljusid, kes idablokist USAsse põgenesid või emigreerusid, et vabadust nautida.
Okupeeritud Eestis omandasid inimõigused uue tähenduse, kui 1975. aastal otsustas Nõukogude Liit alla kirjutada Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise (CSCE, hilisem OSCE) Helsingi sätetele, mis sisaldasid muu hulgas ka inimõiguste klauslit. See andis siinsetele teisitimõtlejaile aluse viidata dokumendile, millega oli ühinenud ka Nõukogude Liit, ja kõneleda inimõiguste rikkumistest.
Sajandivahetusel, pärast 1999. aasta Kosovo interventsiooni, hakati tugevamalt rääkima põhimõttest R2P (Responsibility to Protect) ehk kaitsmisekohustusest. Jutt käis siis sellest, et rahvusvahelisel üldsusel on õigus sekkuda, kui mingi diktaator mingis riigis on hakanud oma inimesi valimatult tapma. Riigi suveräänsus ei kaitsvat kedagi kuritegude eest. Kurbi näiteid oli – 1994. aastal pandi Rwandas toime genotsiid, kus lühikese ajaga tapeti umbes 800 000 inimest. 1975. aastal Kambodžas võimule tulnud Pol Pot jõudis tappa umbes kaks miljonit inimest, enne kui Vietnami väed panid tapatalgutele piiri (ka Vietnami interventsioon oli selges vastuolus riigi suveräänsuse põhimõttega).
Ent R2P pealtnäha hea algus sai hoobi siis, kui Araabia kevadega kaasnenud Liibüa interventsioon, mis võttis võimu ja elu sealselt liidrilt Muammar al-Gaddafilt, tekitas Euroopassesuure põgenikelaine. Sellele kõigele lisandus kodusõda Süürias – Euroopa liidrid ja avalikkus mõistsid, et Araabia riikides toimuvate inimõiguste rikkumiste ees on parem silm kinni pigistada ja jätta diktaatorid võimule, kui edendada demokraatiat ja riskida kaose ja põgenikelainega.
Siit tulebki vastus artikli alguses esitatud esimesele küsimus: teoorias pole arusaamad inimõigustest 70 aastaga muutunud, kuid inimõigustest kinnipidamiston muutnudpoliitiline kontekst. Kui pärast külma sõja lõppu koos liberaalse demokraatia võidukäiguga paistis, et inimõigused on iseenesestmõistetavad, siis praeguseks, 2018. aastaks on selge, et vaatamata paberil deklareeritud inimõiguste universaalsusele, ei rakendu inimõiguste kaitse planeedil igal pool ühtemoodi.
Vaidlus ÜRO ränderaamistiku üle pakub hea näite inimõiguste keerulisest olukorrast. Kas migratsioon on inimõigus või kas kellelgi on sellepärast suuremad inimõigused, et ta on migrant? On selge, et inimõigusi ei saa tekitada kellegi liikuvuse või mitteliikuvuse põhjal. Kas näiteks minul, kes ma ei kavatse emigreeruda, on kuidagi väiksemad inimõigused?
Samas ei saa inimesi takistada lahkumast oma riigist – meenutagem Nõukogude Liitu, mida kutsuti tihtipeale rahvaste vanglaks. Peamine põhjus Berliini müüri püstitamisele oli takistamatu emigratsioon Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale.
Aga praegu? Paljud unistavad ju sellest, et põgenikudpüsiksid piiri taga– siin ongi näide poliitilise konteksti muutumisest. ÜRO ränderaamistiku probleem on ka see, et põgenikud võivad küll välja rännata, kuid peaaegu üldse ei tehta juttu sellest, kuhu nad võiksid sisse rännata, st sellest, et riike on erinevaid, et mõni riik võtab põgenikud vastu, aga mõnel teisel on migratsiooniga ajalooliselt valus kogemus ja põgenikud pole võibolla nii väga teretulnud. Ehk siis tuleks universaalsetele inimõigustele juurde lisada ajaloolist ja kultuuriloolist tausta.
