0

Erkki Bahovski: ÜRO ja Eesti – küsimusi on rohkem kui vastuseid

Erkki Bahovski.
Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.

ÜRO globaalne ränderaamistik on Eestis üles keeranud juba nii palju tolmu ja müra, et on üldse küsitav, kas keegi tahab kuulda ka mingit muud arvamust, mis ei kattu tema omaga. Meie poliitikud on istunud kaevikusse ja annavad üksteise pihta tuld. Taoline olukord ei tohiks enne valimisi tulla teab mis suure üllatusena. Väitlus Eesti moodi meenutab kangesti Monty Pythoni legendaarset sketši väitluskliinikust, kus vaidlejad ütlesid üksteisele kas „jah ” või „ei ”. Muid argumente ei olnud.

Globaalsest ränderaamistikust kõneledes tuleks vahet teha kahel asjal: esiteks, kuidas on see Eestis vastu võetud; ja teiseks, mida see leping ise üldse tähendab. Muidugi on need kaks ka omavahel seotud, kuid küsimuse parema lahtiseletamise nimel rääkigem neist eraldi.

Meie poliitikute jutt, et ränderaamistik tuli neile suure üllatusena, on enam kui kummaline. See tekst oli kättesaadav juba suvest ja põhines varasemal samalaadsel raamistikul. Mis mõttes said meie poliitikud selle tekstiga tutvuda alles praegu? Tundub, et tegemist oleks justkui mingi Bhutani (suvaline näide, vabandan, kui keegi solvub) sisepoliitika dokumendiga, mis millegipärast alles nüüd meie teadvusse jõudis. Teadupärast Eestil Bhutanis saatkonda ei ole, küll aga on esindus ÜROs. Esinduse ja saatkonna üheks ülesandeks on briifida kodumaa poliitikuid arengutest asukohariigis või -organisatsioonis. Üks kahest: kas meie esindus ÜROs ei teinud oma tööd või „avastasid” meie poliitikud selle dokumendi sobivalt enne valimisi. Kumba versiooni teie eelistate?

Kogu selle palagani valguses on muidugi suurem küsimus, miks me kandideerime ÜRO julgeolekunõukokku. Selles organis võetakse aastas vastu mitukümmend resolutsiooni, mõni neist pikem, mõni lühem, aga kui kujutada ette, et Eestil läks ränderaamistikuga aega pool aastat ja ka siis pole valitsus suutnud kujundada ühtset seisukohta, siis mida me hakkame peale julgeolekunõukogus? Ma saan aru üleskutsetest tõlkida ränderaamistik eesti keelde, aga julgeolekunõukogus tuleb hakkama saada ÜRO ametlike keeltega. Me peaksime olema julgeolekunõukogus justkui ise eksperdid, kelle arvamusega arvestatakse, praegune lugu ränderaamistikuga jätab ses plaanis ikka väga nigela mulje.

Mida siis too dokument ise endast kujutab? Fifty-sixty, ütleks Matti Nykänen. Ehk siis äraseletatuna: trummi selle ümber on löödud selgelt liiga kõvasti, kuid mõni murekoht samas on. ÜRO ränderaamistik ütleb põhimõtteliselt, et sellega ühinenud riigid võiksid ühtemoodi aru saada põgenike õigustest ja sellest, mida ränne endast kujutab. Rändega toimetulekuks võiksid teha riigid omavahel rohkem koostööd ja vahetada infot.
Dokumendil on selgelt rõhk põgenike õigustel, vähem on juttu kohustustest. ÜRO ränderaamistik räägib ainult looduskatastroofi või mingi muul põhjusel kodu kaotanud inimestest, sõjapõgenikest räägib rohkem ÜRO pagulasraamistik.

Kas ränderaamistik riivab kuidagi Eesti suveräänsust? See on keeruline küsimus ja must-valge maailmapildi pooldajaile tuleb alljärgnev ilmselt udutamisena. Ränderaamistik ütleb selgelt, et pole õiguslikult siduv ja igal riigil on õigus jõustada migrantide suhtes oma seadusi. Seega suveräänsust ei piirata.

Samas on igasugune rahvusvahelise lepinguga ühinemine mingil kujul riigi suveräänsust piirav ja eksperdid on hoiatanud ka selle eest, et ränderaamistik võib kujuneda tavaõiguseks, mida saaks hiljem Eesti vastu ära kasutada.

Samas – ja siit tuleneb ka ÜRO enda fundamentaalne probleem – on ränderaamistik valitsustevaheline, mitte riigiülene nagu mitmed Euroopa Liidu poliitikad. Lepingu rikkumisel pole ÜRO-l sellist karistusmehhanismi nagu Euroopa Liidul, kes võib kehtestada sanktsioonid või viia vaidlusaluse küsimuse Euroopa Kohtusse. Tõsi, ÜRO julgeolekunõukogu võib esitada sanktsioneeriva resolutsiooni, kuid et lepinguga pole ühinenud USA, tundub see võimalus imeväike.

ÜRO probleem on selles, et see tegeleb tagajärgedega, aga mitte põhjustega. Migratsioon kasvab välja riikide ebavõrdsusest, looduskatastroofidest ja sõdadest. Mõneti on siin tegemist ka muna ja kana küsimusega: kas riikide ebavõrdsus põhjustab sõdu või kas sõjad põhjustavad riikide ebavõrdsust? Teise maailmasõja lõpuajal moodustatud ÜRO peaks olema rahu garant ja lahendama riikidevahelised erimeelsused rahuga, aga nii pole juhtunud. Maailma valitsust pole sündinud ja seni püsib maailmakord riikidel. Sellest on aga ränderaamistikus väga vähe juttu. Migrandid liiguvad siiski konkreetse riigi territooriumilt teise riigi territooriumile. Nad ei ole vaakumis.

Artikkel ilmus Lääne Elu paberlehes samal päeval, kui valitsus otsus ränderaamistikuga mitte ühineda.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz