Kolmanda rühma elulõngu, mis lõigatakse enne talve madalale tüükale ja mis kasvatavad järgmisel aastal vaid paari kuuga uued uhked mitmemeetrised kasvud ning õitsevad juulis ja augustis ennastunustavalt, kasvatatakse Eestis kõige rohkem ja kui räägitakse elulõngadest, siis eelkõige peetaksegi silmas just neid. Loomulikult kasvatatakse rohkem nende uhkeid hübriidseid sorte, mitte nende esivanemateks olevaid liike – kuigi järjest rohkem leiab aedadest ka neid.
Kõrgest Tanguutia elulõngast (Clematis tangutica) rääkisin eelmisel nädalal, kuid ei saa praegugi mitte vaiki olla, sest ta on lihtsalt aasta läbi nii dekoratiivne. Juulikuust sügiseni välja õitseb ta oma kollaste kuljustega ning nende kõrvale tekib üha rohkem halle kohevaid seemnetupse – mis jäävad taime kaunistama läbi terve pika sügise ja talvegi, kui ta maha lõikamata jätta. Tema tihe habraste ja üksteisega segi põimunud väätide pussakas koos nendesamade tupsudega pakub härmatise või õrna lumega kaetuna imelist vaatemängu ja ühtlasi ilusat varjestust. Kui järjestikku tuleb mitu soojapoolset talve, mis tema väädid ellu jätavad, siis ta muudkui kasvab ja kasvab – minul kattis ta lõpuks umbes seitsmemeetrisena juba osaliselt ka kuuri katust, mässis endasse lindude pesakastid ja vana antennivarda. Aga siis kärpis 2011. aasta pikk ja külm talv tema kõrgust oluliselt ja järgnevad paar aastat küünitas see elulõng tagasihoidliku kahe kuni nelja meetrini. Mis edasi sai, seda ma enam ei tea, sest kolisin ära.
Kolmanda grupi elulõngaliikide hulka kuuluvad veel tagasihoidlikuma kasvuga laialehine elulõng (C. patens), kuljus-elulõng (C. viorna) ja üpris külmaõrnad Fargesi (C. fargesii) ja Teksase (C. texensis) elulõngad. Ning loomulikult kuulsad sinine elulõng (C. viticella) ja harilik elulõng (C. vitalba), mis on enamiku meie mail kasvatatavate kolmanda rühma hübriidide lähemad või kaugemad esivanemad.
Eesti on oma väiksusest ja põhjamaisusest hoolimata maailma mastaabis päris oluline elulõngamaa, sest siin on aretatud lausa paarsada kaunist, vastupidavat ning maailmakuulsaks saanud elulõngasorti. Enamik neist on pärit Uno ja Aili Kivistiku käte alt. Näiteks on maailmas väga otsitud ja nõutud nende sordid „Piilu” ja „Rüütel” – esimene on madalam, vaid kuni kahemeetriseks kasvav roosa- ja tumepunasekirjude kuldse südamega õitega ning teine sügavpunane suureõieline elulõng. Rahva hulgas on levinud ja armastatud ka Kivistike mustjaslillade õitega kõrgekasvuline „Romantika” ja puhasvalge ülisuureõieline „Valge daam”, ning juba nime pärast oleks lõbus oma aeda istutada kahe- kuni kolmemeetrise kasvuga vennaksed (või õeksed) „Entel”, „Tentel” ja „Trikatrei”.
Kivistikud alustasid tööd elulõngadega juba 1979. aastal Roogoja talu põldudele rajatud kolhoosiaiandis. Nende nimel on umbes 140 Briti kuningliku aiandusseltsi sordinimestikus loetletud elulõngasorti, ja see on erakordne ning muljetavaldav saavutus. Roogoja talu tegeleb elulõngadega praegugi, kui oma vanemate tööd jätkab perepoeg.
Põnevad aretised on olnud ka Erich Prannol, kes kasutas ristamisel kuljus-elulõnga ja kelle nimel on mäletamist mööda kaks registreeritud sorti ning üldse kokku umbes kümmekond põnevat madalakasvulist klooni. Kuulsaim tema sortidest on ilmselt valgete ümarate kuljustega „Kaiu”, mida ma küll müügil pole kohanud – väidetavalt ei paljune Pranno sordid kuigi hõlpsasti. Sellepärast mul endal ka tema hübriide ei ole ega ole kunagi olnud, kuigi tahaksin neid katsetada.
Elulõngad vajavad kasvamiseks päikselist kohta ja kena sügavat, tüsedat ja rammusat pinnast. Seega on mõistlik teha neile korralik suur istutusauk nagu roosidele ja kõvasti rammu (kõdusõnnikut või komposti) sisse uhada. Pärast sügisest pealsete lõikamist ja ka muidu on kindla peale minek nende kasvukoha ülesmultšimine suurte külmade kaitseks. Kevadel tuleks multšikuhik laiali ajada, aga jätta alles siiski umbes 6 cm jagu, et niiskust hoida ja nende juuri päikesekuumuse eest kaitsta. Elulõngad nimelt vajavad mõnusat stabiilset niiskust pinnases ja tahavad jalad jahedas hoida. Sellepärast meeldib elulõngadele, kui nende jalamile päikese ette on veel midagi madalamat istutatud. Mõni kena tihe püsilillepuhmas ajab asja ära.
