Me kõik oleme vähemalt korra elus mõelnud, et teisel pool on rohi rohelisem. Oma riigis või oma kodukandis pikalt raskustega maadeldes võib tekkida tunne, et küll oleks hea, kui elaksime näiteks Kreekas. Seadused on seal tükk maad lõdvemad. Keegi ei aja näpuga järge, kas kõik euroliidu kohustused said täidetud, rangemaks ei muuda neid ammugi keegi. Hobusekasvatajatel aga oleks hea meel elada oma hoolealustega hoopis Belgias või Saksamaal. Seal on igas vallas sama palju võistlusi ja näitusi ning hobusehuvilisi – ostjaid, müüjaid ja septsialiseerunud loomaarste – nagu meil terves Eestis kokku.
Lambakasvatajatel on sama fantaasia Inglismaa, Austraalia või Uus-Meremaa kohta. Lambakasvatus on seal pikkade traditsioonidega. Võimalusi on palju rohkem, on olemas suured tootjaorganisatsioonid ja turustusühistud, loomade oksjonid igal hooajal ja iga nurga peal. Loomasöödal ja mineraalidel on hinna-kvaliteedi suhe paremini paigas. Ussirohtu saab osta lausa teiste põllumajanduskaupade kõrvalt tavalisest poest.
Kui siis aga päriselus saada kokku kreeklase, belglase või inglasega, hävivad roosamannaideaalid kiirelt. Kreeklane võib teile kinnitada, et tema riigis on korruptsioon nii suur, et ametlikke seadusi võite küll lõdvemalt tõlgendada, kuid see-eest peate olema kursis kõikide kirjutamata seadustega ning liialt julgeks ei tasu minna. Belglane on küll nõus, et tema riiki võib tõepoolest pidada hobusekasvatuse Mekaks, kuid see-eest on iga ruutsentimeeter arvel ning uue ettevõtte alustamist või olemasoleva laiendamist saab endale lubada vaid see, kel on mitu miljonit tallele pandud. Inglane aga teeb Eestisse jõudes ja kohalikku lambakasvatust inspekteerides suured silmad ning ütleb: küll teil ikka veab.
Viimane on kusjuures tõestisündinud ja möödunud nädalal nähtud lugu. Nimelt õnnestus ühel tublil organisaatoril Eestisse tuua üks Inglismaa mainekas ja suure kogemustepagasiga lambaarst-spetsialist-kõiketeadja. Teoks sai see kulukas trikk ainult tänu eri organisatsioonide koostööle. Üllatav, aga siiski on aeg-ajalt ka eestlased selleks võimelised. Nii reisis James Patrick Crilly tervelt kümme päeva mööda Eestit, et õpetada tudengeid, loomaarste, konsulente ja talunikke. Juba enne oma loengusarja alustamist palus ta organisaatoril saata endale lisainfot lammaste haigustest ja peamistest probleemidest, millega me Eestis kokku puutume. Olles meie kirja kätte saanud, oli tema vastus lühike, aga konkreetne: „You are very lucky!” (Teisisõnu: teil veab.)
Nii kusjuures ongi. Inglismaa lambakasvatajate loomi ohustab keskmiselt kaks korda rohkem haigusi kui meie lambaid. Enamik Inglismaa lammaste haigusi põhjustavaid viirusi pole teed Eestisse veel õnneks leidnud ning seda peaks loomi sisse tuues ka rangelt meeles pidama. Ka nende riigis talunikele kohati vabalt kättesaadavate ravimite üle oli inglane pigem õnnetu kui õnnelik. Nii jäävad paljud haigused märkamata, sest talunik ei oska neid õigesti diagnoosida ning loomaarstil ei õnnestu neid loomi mitte kunagi näha. Sellised probleemid nagu ravimiresistentsed sooleparasiidid ehk ussid, kes ei allu enam ussirohule ja keda seetõttu ei ole enam võimalik tõrjuda, on Inglismaal jõudnud lausa nii kriitilisse staadiumisse, et osa karju peab oma tegevuse lõpetama. Ka see on seotud ravimite liiga vaba kättesaadavuse ja vale kasutamisega. Korraks on rohi rohelisem, kui talunikul lastakse omavoliliselt nende asjade üle otsustada, kuid ega see rõõm pikalt ei kesta.
Kokku õnnestus mul kuulajaks olla kolmel loengupäeval ning pean tõdema, et kogusin rohkem lambateemalisi teadmisi kui viimase kolme aasta jooksul kokku. Mitte ükski muu õppeviis ei asenda seda, kui õnnestub ühe tõelise spetsialisti praktilisi kogemusi kuulata ja teda ristküsitleda. Mis jällegi näitab, kui vajalik on praktika, kui see vaid nii väsitav ei oleks.
Kuna enamik loenguid toimus Lõuna-Eestis, ei suutnud kohalik rahvas pühapäeval muidugi kiusatusele vastu panna ning otsustati korralikule ja natuke reserveeritud inglasele ka suitsusauna tutvustada. Ennast külarahva ees paljaks koorida – kohalike iganädalane toiming ning iga briti suurim õudusunenägu. Kuidas ta sauna meelitati, jäi mul kahjuks nägemata, kuid eks seal oli ka suurem hulk Läti importkaupa mängus. Vähemasti saame kindlad olla, et Eestis-käik ei lähe inglise lambaspetsialistil nii pea meelest ning kes teab, ehk hakkas meeldimagi.
