Eile õhtupoolikul kolisin terrassilt ära tuppa oma pelargoonid, sest terve päeva ei olnud õuetemperatuur kerkinud pluss viiest kõrgemale ja taevas kippus ka kahtlaselt selgeks minema, tuul vaibus. No selge, siin on nüüd pirakamat sorti öökülma oodata, mõtlesin ma, kui likvideerisin oma potimajandust ja tõin lillepeenardest tuppa vaasi veel astri-, daalia- ja krüsanteemiõisi. Pärast kobedat öökülma vaasi enam naljalt midagi ei leia ju.
Kolme väga suurt terrassipotti kaunistas mul suvi otsa üheksa tumepunaste pooltäidisõitega pelargooni. Ostsin need pärast jaanipäeva Nõost ühe lillekasvataja käest, sest enda omadelt olin unustanud märtsikuus pistikud võtta. Sellist sügavat tumepunast mul endal nagunii ei olnud ka. Aga nüüd on. Sest neist üheksast kaks istutasin ma ümber väiksematesse pottidesse, mis nüüd koos teistega aknalaual mu tuba kaunistavad.
Terrassipottides haigutavad aga mustad augud ja lausa kisendavad uute istutuste järele. Millegi sellise järele, mis talvelgi seal ilus välja näeks, mida pakane süldiks ei küpsetaks ja mis soovitatavalt valge lume taustal kontrastsena mõjule pääseks. Sest terrassilt saab ju siiski iga päev kümneid kordi läbi käia ja talv on enamasti nagunii üks lage valge lugu, võiks siis oma uksegi taga midagi särada.
Peaks helistama, kas sel Nõo lillekasvatajal on eerikaid või kanarbikke praegu veel järel. Sest eerikad ja kanarbikud on just sellised tänuväärsed taimed, mida ma praegu vajan. Nad säilitavad oma valgetes, roosades, lillades ja punastes toonides õisikud kuni kevadeni, ei vaju lonti ega lähe kollaseks – isegi kui on surnud. Sest kahjuks see on nende talviste lillenõutaimede saatus.
Eerikad ja kanarbikud on oma olemuselt küll püsililled, aga seda sobiva happelisusega mullaga peenras, mitte aiavaasis, kus külm nende juured surmab. Seda on natuke kurb teada, aga samas – sellisel tohutul hulgal kasvatatakse ja müüaksegi neid just sellel otstarbel, ja kes tahab kanarbikke ja eerikaid kasvatada püsikutena, võib ka seda teha. Kuigi selle jaoks on olemas hoopis teised, põhjamaisesse kliimasse sobivad sordid, ja neid Bauhofist või K-Rautast ei leia.
Olen talviti lillekastides kasutanud ka lihtsalt männi- või kuuseoksi, needki püsivad kevadeni kenad, kuigi on igavavõitu. Võibolla kombineerida neid dekoratiivkõrvitsate ja punaste kontpuuvõrsetega? Kui mu kontpuud suuremaks kasvavad ja ma mõne põneva välimusega dekoratiivkõrvitsasordi seemned leian, siis proovin selle kombinatsiooni kahtlemata ära.
Olen varem talveks lillekastidesse istutanud ka madalaid värvilisi dekoratiivkapsaid. Need tuleb muidugi enne suvel aiamaal ise ette kasvatada, sest müügil ma noid taimi väga pole näinud. Aga ma ei tea, kas ma enam selle tee ette võtan – kevadest alates tähendab see päris palju vaeva, ja siis see ilu ei kestagi uue kevadeni, vaid millalgi talve teisel poolel väsib ära.
Kevaditi, kunagi aprillikuus, on aga aeg tuua oma lillekastidesse erksaid värve ja elavaid lilli. Enamasti on valikuks võõrasemad ning sarvkannikesed, ja seda põhjusega. Need lilled ei kannata kevadiste külmalainete ja öökülmade käes kuigivõrd, neile sobib nii vilu kui ka kuum, nii vari kui ka päike. Nad püsivad heas vormis jaanipäevani ja hea hoolitsuse korral kauemgi, siis aga hakkavad välja venima ja on aeg vahetada nad suvelillede vastu.
Sel aastal külvasin ise oma järgmise kevade võõrasemad. Tegin seda juuni lõpupäevadel teadmisega, et võõrasemad vajavad kuni õitsemaminekuni viis kuud kasvuaega, sellepärast kasvatataksegi neid enamasti kaheaastastena. Kuid juba septembris olin nendega hädas, sest nad kippusid mul vägisi õitsema minema. Lõikasin nad otsustavalt poole peale tagasi ja loodan, et ehk nüüd ikka kannatavad õitsemisega kevadeni.
Olen kevadistes lillekastides näinud ka madalamaid tulpe, nartsisse ja hüatsinte – ja see on olnud väga ilus. Ükskord proovisin seda ka ise, veel Haapsalus elades. Panin sügisel madala tulbisordi sibulad õuekasti ja suure talve tulles viisin koos kastiga keldrisse, sest kartsin, et kasti sees õues võtab külm need sibulad lihtsalt ära. Kevade hakul tõin kasti üles tagasi ja jäin lilleilu otama. See ei jäänud tulemata – aga oli paraku väga lühiajaline. Muidugi. Tulp ja nartsiss õitsevadki ju võrdlemisi ruttu ära. Võõrasemadega nad kindlasti võistelda ei suuda.
Suvistest kastililledest aga rääkisin juba paar nädalat tagasi.
