Kui Danske panga rahapesusumma oli veel 30 miljardi dollari kandis, kirjutasin Facebookis, et ei tea pangandusest mitte midagi, kuid ikka on hämmastav jälgida, kuidas saab säärane hulk raha liikuda.
Samal ajal kui minul tekib näiteks suure summa väljavõtmise või liigutamisega kohe limiitide probleem.
Nüüd on Danske panga teadaolev rahapesusumma kerkinud 200 miljardi dollarini, minu teadmised pangandusest pole vahepeal paranenud ehk need on jäänud „mitte midagi” juurde, kuid lubatagu siiski paar tähelepanekut Eesti kuvandi, ajakirjanduse ja poliitika kohta, mida säärase taseme rahapesuskandaal kahtlemata mõjutab.
Suursaadik Jaak Jõerüüt juba kirjutas, kuidas ta ei tahaks olla Eesti diplomaadi nahas. „Selle jama klaarimine võtab rohkem aega, kui praegu aimatakse,” nentis ta (Postimees, 19.09.2018).
Tõepoolest, Eesti maine on saanud kannatada. Danske panga skandaal tähendab, et taas hakatakse Eestist rääkima kui tüüpilisest Ida-Euroopa riigist ja ära ei kao Eesti nime eest ka epiteet „ex-Soviet”. Mul ei ole kahtlust selles, et Eesti finantsinspektsioon teavitas Taanit ammu, et Danske panga Eesti harus pole asjad korras, kuid sellised nüansid jäävad paraku tähelepanust kõrvale. Võimutsevad eelarvamused – nii ongi Taani raadio DR P3 koduleheküljel video, kus eestlased pesevad sõna otseses mõttes raha ja intervjuusid jagavad muu hulgas sellised tegelased nagu Clement Kukk ja Vladimir Rebane.
Ei ole mõtet ka väga pahandada, sest vaadakem korra peeglisse. Kui võtta näiteks Eestis levinud üldarvamus Aafrika riikidest, siis näeme ka, kuidas enamasti pannakse kõik ühte patta – märksõnadeks on „korruptsioon”, „nõrk valitsus”, „kodusõjad” jne. Ometi on Aafrika Liidus 55 riiki ja paljud neist erinevad üksteisest väga palju. Sama on Ida-Euroopa riikidega.
Hämmastav on ka, missuguse kergusega hakkasid Eesti poliitikud kohe süüdlasi otsima. Veelgi hämmastavam, et süüdlane oli kohe teada. Samal ajal on needsamad poliitikud tihti pahased ajakirjanduse peale, et viimane jagab silte liiga kergelt. Võibolla jagabki – oma ajast Postimehest mäletan, et kellegi tagasiastumise nõudmiseks juhtkirjas tuli küsida peatoimetaja nõusolekut, kuid poliitikute sildikleepimise kiirus ületab siin ajakirjanduse oma. Kuid nii palju, kui rahapesust on üldiselt teada, on tegemist väga hämarate skeemidega, mille uurimiseks kulub aastaid ja kus on vajalikud suured ressursid.
Loomulikult pidi keegi Eestis teadma, et säärased summad liiguvad. Ei ole võimalik ette kujutada, et 200 miljardit dollarit liikus siia ise.
Danske panga rahapesuskandaali ulatus ja olemus tähendavad, et tegemist on suurima proovikiviga Eesti ajakirjanduse jaoks pärast Estonia katastroofi 1994. aastal. Siinkohal ei taha ma teha etteheiteid, sest üht-teist paljastavat on juba ilmunud (näiteks Eesti Ekspressi lugu Danske panga vilepuhujast), kuid pakkuda pigem välja mõne mõtte edasiseks.
Põhimõtteliselt tuleks Eesti väljaannetel Danske panga skandaali kontekstis loobuda eraldi sise-, välis-, ja majandusuudiste lehekülgedest. Või portaalidel vastavatest kategooriaist. Kas sularahaskandaal on sise-, välis- või majandusuudis?
Danske panga pressikonverents toimus Kopenhaagenis, mille tõi õnneks meieni „Aktuaalne kaamera” ja kohal olid ka päevalehtede korrespondendid. Kuid ega siis asi sellega piirdu – uurimine käib korraga Kopenhaagenis ja Tallinnas, ulatudes kindlasti Moskvani ja Londonini ning ilmselt veel kuhugi. Ehk siis – tegemist on äärmiselt laiaulatusliku teemaga ja loodetavasti leiavad Eesti meedia omanikud ja juhid aega ning raha, et saata ajakirjanikud kohapeale asja selgitama. Samal ajal käib ka Soomes Turu saarestikus toimunud rahapesuskandaali uurimine (seal oli ka midagi muud, aga ametlik Soome räägib esialgu rahapesust) – ka see puudutab Eestit, sest asjasse on segatud Eesti kodanik. Skripalide mürgitamisjuhtum võis puudutada Eestit ja nii edasi ja nii edasi.
Ühesõnaga, 21. sajandi teemad panevad ajakirjanduse proovile. Katsugem siiski näha häid märke – Postimees on koostöös teiste väljaannetega paljastanud Vene libauudiste saitide tegevust. ERR suudab saata korrespondente mitmesse kohta korraga. Tähtis on mõista, et säärane olukord on tagasipöördumatu ehk siis maailmas juhtub edaspidigi asju, mille katmine on äärmiselt keeruline ja töömahukas. On arusaadav, et lihtsam on kirjutada kadunud lehmadest, kes sõid keldris kurke, kuid vähemalt proovida võiks ka natuke laiemalt ette võtta. Eesti rahvas võiks teada, mis Danske pangas tegelikult juhtus.
olgem ausad, kuni sanktsioonideni venemaa vastu ja, sealt tagasi minnes, küprose panganduskriisini, ei olnud antud tehingud otseselt sellised, mida oleks tulnud kuidagi tsenseerida, kogu euroopa pangandus on täis selliseid tehinguid ning sellist raha. sanktsioonid aga mängivad otse putini kasuks, kuna raha, mis varem venemaalt põgenes, on nüüd sunnitud end kodumaale investeerima ning kodumaist heaolu tõstma, mis lõppkokkuvõttes suurendab rahulolu valitsusega.