Olen alati olnud seda meelt, et mujal ei ole rohi tingimata rohelisem ja ka Eestis saab suurepäraselt korraldada endale põnevaid ja meeldejäävaid puhkusereise. Selleks ei pea kaugele välismaale rändama ja suurel hulgal raha kulutama. Idee Vilsandile minna tekkis meil juba talvel, kui matkasime – sedapuhku siis jala – Harilaiu tippu, et näha kuulsat viltust Kiipsaare majakat. Majakas oli ennast meie saabumise ajaks otse loomulikult ilusti sirgu ajanud ning pool oma vaatamisväärsusest seega kaotanud, aga matkarada oli sellest hoolimata muljetavaldav. Kivine, hall, künklik. Metsane. Natuke raba moodi. Ja sinna juurde veel lõputu inimtühi rannajoon. Nõnda üht jalga teise ette seades tundsin sellest keskkonnast õhkavat energiat ja eripära ning mõtlesin, et seal võiks pikemaltki aega veeta. Aga mitte tingimata jala. Hobuse seljas näiteks hoopis. Siis jaksaks palju kauem ringi seigelda ning jõuaks rohkem näha.
Mõeldud, tehtud. Minu Saaremaa sõbranna Tiina haaras ideel kohe vaimustusega sarvist kinni ning saatis mulle juba järgmisel päeval esialgse matka marsruudi, mis hõlmas nii Harilaidu kui ka Vilsandit ning igasugust rohelust nende kahe vahel. Ning siis algas pikk ootamine. Otsus oli, et augusti lõpp on matkaks just paras. Parmud on selleks ajaks lahkunud, suvised turistide hordid nendega koos. Just õige aeg, et kabjalistega teele asuda.
Augusti viimasel päeval läks starti viis hobust ja viis ratsanikku. Alguspunkt oli Saaremaal Pidula külas ning sealt viis meid otsetee randa. Terve ülejäänud päeva veetsime mööda mereäärt lonkides, nii et lõpuks oli juba täitsa imelik, kui õhtul magama heitsid ja kõrva ääres enam ei kohisenudki. Esimese tunni jooksul kaotasime ühe lambanaha, ühe telefoni ja ühe kiirkinnitusrihma. Jäime mitte vähem kui viiel korral seisma selleks, et sadulakotte kohendada ja paremini kinnitada ning tegime veel ühe järsu lisapeatuse, kui üks ratsanik koos sadula ja kottidega hobuse seljast maha prantsatas. Selgus, et kohendamise käigus oli kogemata hoopis sadulavöö lahti päästetud. Esimese päevaga tegime Tagamõisa poolsaarele tiiru peale ning kontrollisime, kuidas sealse elanikkonnaga lood on. Võin raporteerida, et kõik on väga hästi : ühtegi inimhinge me seal terve päeva vältel ei kohanud. Isegi loomariik esines kasinalt, kuigi üldiselt õnnestub hobuse seljast tunduvalt rohkem metsloomi näha kui jala või autoga liikudes. Paari merikotkast nägime tiirlemas. Ühel üksikul luigel üritasime kaugelt diagnoosida kaela peal oleva paise põhjuseid. Ning ühte surnud hüljest ei õnnestunud meil enam kuidagi aidata. Meil jäi üle vaid imestada, et tegemist on tõepoolest väga suure elukaga.
Juba võrdlemisi matka alguses näitasid hobused meile ära, mismoodi nende meelest see rändamine toimuda võiks. Nad eelistasid üldjuhul liikuda hanereas ja teatud järjekorras. Igaühel ei sobinud igaühe saba taga nuuskida. Nii leidsin ma ennast rea lõpust, olles kõige noorema hobuse seljas automaatselt ka kõige madalamal positsioonil karja hierarhias. See tähendas aga ka seda, et ma ei pidanud end vaevama navigeerimise, tempo valimise ega vestlustega. Sain veeta aega niisama vaikuses ilusa looduse keskel.
Teise päeva hommikul matkasime esialgu läbi Kihelkonna alevi ning siis juba edasi Kuusnõmme poolsaare tippu, kust viib kuuekilomeetrine matkarada läbi madala rannikumere ning üle väikelaidude kuni Vilsandini välja. Alevis teadsid need kõige targemad külamehed meile rääkida, et paadikanalit läbides me suudame oma hobused raudselt ära uputada ja et vesi on seal vähemasti 1.50 m sügav. Me läksime seda asja siiski lähemalt uurima. Ning jäime ellu. Hobused ka muidugi. Veetase oli sellel päeval 1.20 m. Kõik ratsanikud said eranditult jalad märjaks, kuid vähemasti päris ujuma ei pidanud ükski hobune hakkama. Tagasiteel olime juba targemad – võtsime saapad jalast ja käärisime püksisääred üles. Siis oli ainult veel vaja muretseda, et ega need saapad sealt sadulakoti küljest plehku ei pane. Pikk kõrkjatevaheline vees sumpamise rada oli muidugi omaette vinge elamus. Vähem rõõmustav oli aga avastus, et linnuparadiis Vilsandi tervitas meid suure sääseparvega. Ka hobused olid sellest veidi kohkunud ega saanud närviliselt ringi trampides vist terve öö kordagi rahu.
Kolmandal päeval tegime Vilsandile tiiru peale ja asusime siis koduteele. Saare olulisemad vaatamisväärsused said nähtud. Tuletorn ja Tätte. Viimane seisis oma maja hoovis, justkui olekski ta sinna pandud turiste ootama. Eks me saame siis nüüd kuulda, kas meie ustavad ratsud ka mõne lauluvärsi välja teenisid või mitte. Meie igatahes laulame neile kiidusõnu ja plaanime mõttes juba järgmise aasta retke.
Tervisi Eesti puhkajatele – ratsanikele Kubani kasakalt Sass Esimeselt !