Ma polnud kunagi tikrite fänn… enne kui avastasin, kui head mahla ja siirupit neist saab teha. Ja et nõukaaegne legendaarne kõval muretainapõhjal ja biskviitkattega rabarbrikook tuleb tikritega tehes vaata et veel paremgi. See avastus kergitas mu huvi ja nüüd on ka minu aias jälle mõni noor tikripõõsas. Kõik naasama kellegi põõsa alt kaevatud, naljasordinimedeks ’Talu kollane’ ja ’Siili punane’, ja siis veel üks eelmisel suvel Haapsalust saadud ’Võibolla Oranje prints’.
Selle viimasega on seotud ka pikem lugu. Nimelt olin ma kunagi Koidula tänavasse kolides väga noor ja väga loll, ja eelkõige väga algaja aednik, ja peale selle kõige ka kohutavalt naiivne ja mõtlematu, sest ma kaevasin välja ja hävitasin ära seal imetillukeses aias kasvanud eriskummalise tikripõõsa. Koos muude marjapõõsastega seal aias – aga neid teisi ma taga ei kahetse. Pealegi, objektiivselt võttes oligi mul seal aiaruumi ääretult vähe, aia all oli vaid umbes 200 ruutmeetrit maad, muu oli hooned ja naabri murulapike. Nii et marjapõõsad pidid kaduma rooside ja muu lilleilu ees – aga selle tikripõõsa kadumist hakkasin ma küll hiljem kibedasti kahetsema.
Sest kunagi hiljem ei kohanud ma enam tikripõõsast, mis oleks kandnud selliseid hiigelsuuri, vaata et tillukese ploomi mõõtu karvaseid marju.
Lapsepõlvest mäletasin selliseid marju andnud põõsaid kasvamas ka vana kino kõrval nelinurksel haljasalal. Aga loomulikult on nüüdseks needki sealt ammu kadunud. Igatahes viis see mind väga ekslikule arvamusele, et pool ilma on selliseid tikreid täis ja kui ma kord neid tahan, siis küll ma saan.
Tühjagi. Olen nüüd juba rida aastaid ajanud nende marjade jälgi ja saanud teada, et oletatavasti on tegemist vana vabariigi aegse ja arvatavasti lausa tsaariaegse sordiga ’Oranje prints’. Need olid olnud tõeliselt pirakad ja karvased rohelised marjad. Aga peale selle olid umbes saja aasta eest levinud ka teised hiigelsuure marjaga tikrisordid: ’Punane hiigelmari’, mis oli punane ja sile, ’Valge hiigelmari’, mis oli valge ja sile, ja ’Orleani punane’, mis oli tumepunane ja sile, aga erinevalt eelmistest munakujulistest marjadest pikergusema, silinderja kujuga. Suureviljaliste hulka loeti ka karvane ’Punane võidumari’ ja tumeroheline sile ’Katariina Ohlenburg’, kuigi jäid eelnimetatutele siiski juba veidikene suuruses alla.
Igatahes pidin mõistma ja tunnistama, et neid vanu tikrisorte ei paljunda ega müü enam keegi. Ühtegi neist pole tänapäeval võimalik kaubandusest leida.
Mis sest kaubandusest, kui koduaedadeski on need vanad sordid väga haruldaseks muutunud. Olen neid otsinud, kaevanud infot aedade kohta, kus nad veel võiksid kasvada, ja eelmisel suvel tundus, et läkski õnneks – hea sõber tõi mulle oma tuttava aiast oletatava ’Oranje printsi’ juurevõsutaime. Sel suvel juba nägin paari esimest marjagi – aga oma suureks pettumuseks pidin tunnistama, et see vist pole see. Jätan ta siiski ootele ja vaatan paaril tuleval aastal uuesti, sest täitsa võimalik on, et vastistutatud taim kohe esimesel hooajal siiski päris sordiomaseid vilju ehk ei näitagi.
Aga huvi nende ajalooliste tikrisortide vastu on mul jätkuvalt suur. Ma olen üsna veendunud, et väga suuri marju okkalise tikripõõsa pealt korjata on märksa tulemusrikkam, kui korjata tillukesi marju. Ja peale selle ma tahaksin tõesti koguda kokku need aiandusajaloo kompostihunnikusse mattunud vanad sordid. Ei tea ju, võibolla väärib mõnigi neist levitamist ja paljundamist ka nüüdsel ajal. Ma saan muidugi aru, et nende käibelt kadumisel olid vast ikka põhjused ka. Võibolla olid nad haigusõrnemad ja külmatundlikumad kui peale tulnud uuemad sordid. Võibolla kaldusid rohkem jahukastet külge võtma või ei olnud nii saagikad.
Aga võibolla on nad kadunud lihtsa ja loogilise inimkäitumise tõttu, mis eelistab sageli uuemat, moodsamat, ikka tänapäevast? Kui ma endagi peale mõtlen – ega ma istutanud oma nüüdsesse aeda kolm aastat tagasi ju ’Valget klaari’ või ’Suisleppa’ või ’Krügeri tuviõuna’, kuigi see viimane on mu lemmik. Ei – ikka huvi ja põnevuse pärast sai just moodsaid sorte pandud. Sest kui ma ’Krügerit’ või ’Klaari’ tahan, on neid ometi ju kõik sõprade ja sugulaste aiad täis…
Nii mõtleb inimene. Aga nii võib saja aasta pärast tulla päev, kus keegi isegi enam ei tea, mis sort see ’Valge klaar’oli. Nagu praegu nende trikrite, sindrinahkadega.
Viiekümnendatel, kui Haapsalus Pärna tänaval hakati maju ehitama, on sealt aiast päranduseks saadud tikripõõsas praeguseni ümberistutatult suvekodus. Nime ei tea, kuid marjad on valged, esimestena valmivad karvutud, kuid eriti magusad ja pehmed, sobilikud söömiseks ja herilaste lemmikud.