Mitme uue erakonna üha tõenäolisem osalemine riigikogu valimistel muudab konkurentsiolukorda ka toetustabeli tipus asuvate parteide jaoks.
Tegelikult on väike- ja alustavate erakondade rindel viimastel nädalatel alanud tormiline sagimine üllatav. Pikka aega tundus, et kriitilist massi isegi ühe uue erakonna tulekuks 2019. aasta riigikogu valimistele ei teki kuidagi. Nüüd on dünaamikat mitmes suunas. Lahtine on küll nii see, kes uutest üldse erakonnaks saab, kui ka see, kas mõni olemasolev enne valimisi ära ei lagune, kuid midagi on kindlasti tulemas.
Kui Vabaerakonna juhatus kaks nädalat tagasi kriisikoosolekule kogunes, siis oli avalikkusele teadmata, et päästikuks ei olnud mitte kuhjunud pinged, vaid endise esimehe Artur Talviku pingutused uue erakonna loomise suunas. Vaevalt et keegi suudab täpselt kindlaks teha, kas Talvikul oli tõesti lootus Vabaerakonna juhtkond maha võtta ning seejärel koos Indrek Tarandiga partei ära kaaperdada, kuid selline mulje eri allikate põhjal tekib.
Kuna samal ajal levis ärevus ka roheliste erakonna ja parteiks veel ametlikult kinnitamata liikumise Eesti 200 ridades, siis võib küll uskuda, et Talvik – kas siis koos Tarandiga või ilma – kompis ka nende küljest mõne seltskonna eraldamise võimalust. Miks muidu pidid rohelised tegema pöördumise, kus kutsusid perekonnanimedeta Indrekut, Arturit ja Andrest üles mitte tülitsema ja üheskoos comeback’i tegema; teiselt poolt aga Vabaerakonda teravalt arvustasid. Või miks oli Talvikul vaja saabuda dramaatiliselt Vabaerakonna suvepäevadele. Või miks ilmus nagu juhuslikult Tarandi intervjuu avaldanud laupäevase Eesti Päevalehe esiküljel Talviku personaalne poliitreklaam.
Asjad arenesid aga kiiresti. Täna on Talvik asutamas muutunud stsenaariumi alusel täitsa uut erakonda; seda siiski koos mitme kaaslasega, kes varem roheliste ridades tegevad on olnud.
Mitmes vormis korduv skisofreeniline vastuolu erakonna asutamise ja üle serva voolava kõikide erakondade kriitika vahel on tingitud tõsiasjast, et erakonnata saaks riigikogu valimistel osaleda vaid üksikkandidaadina. Sel teel edu saavutada on keerulisem, kui erakonda luua. Nii saab, vähemalt sõnades, eesmärgiks erakond, mis on „teistsugune kui teised erakonnad”.
Talvik jõudis teatega oma erakonnast ette Eesti 200-st, kes oli varem paika pannud, et ametliku erakonnastumise infoga tullakse välja päev peale 20. augustit. See, et president Kersti Kaljulaid kutsus 20. augusti kõnes teadlasi, kirjanikke, insenere, ajakirjanikke, õpetajaid ja arste taas poliitikaga tegelema, oli nii Eesti 200-le kui Talvikule ja Tarandile toredaks üllatuseks.
Pilt kuus kuud enne valimisi on siiski selline, et valimiskünnist asuvad suure tõenäosusega ründama lisaks Vabaerakonnale ja rohelistele ka Eesti 200 ja mis iganes nime kandma hakkav uus roheline erakond Artur Talviku juhtimisel.
Võiks arvata, et sissetöötatud organisatsiooni ja kõrge toetusega erakondadel on ükskõik, mis künnise ääres toimub, kuid tegelikult nii ei ole.
Keskerakonna esimees Jüri Ratas ütles intervjuus ERR-ile: „Uute jõudude teke on positiivne, seda on vaja /…/ jõudu Eesti 200-le ja Artur Talvikule.” Peaminister on viisakas inimene ja ilmselt oli siiras, kuid samas on just tema erakonnal võimalik reaalselt võita, kui uusi erakondi tuleb valimistele palju.
Eesti valimissüsteem jagab viieprotsendise künnise alla jäänud erakondade hääled „ümber” ja premeerib valimiste võitjat lisamandaatidega. Seda on juhtunud korduvalt. Tuntuim näide on 2013. aasta kohalikelt valimistelt Tallinnas, kui valimisliitude ja väikeerakondade „kaotsi läinud” hääled andsid Keskerakonnale kolm lisakohta volikogus.
2015. aasta riigikogu valimistel pääsesid uutena üle künnise Vabaerakond ja EKRE ning „kaotsi läks” kõigest 1,8 protsenti valijate häältest. 2011. aastal jõudis parlamenti aga üksnes neli erakonda ning tervelt 10,5 protsenti häältest (sealhulgas rohelised 3,8 protsendi ja Rahvaliit 2,1 protsendiga) „läks kaduma”, võimendades valimised võitnud Reformierakonna tulemust.
Kui peaks juhtuma, et valimiskünnise alla jäävad nii Eesti 200, Talviku partei, rohelised kui Vabaerakond, siis on 2011. aasta stsenaariumi kordumine tõenäoline. Küsimus on vaid, kas preemiakohad riigikogus saab Keskerakond või Reformierakond.
Sellest tsirkusest on paljudel kopp ees ja hea tahtmise ning oskusliku kampaania korral võiks tegija olla hoopis Peeter Oja ja Eesti 371.