Juuli alguse seisuga oli selle aasta liikluses hukkunute hulk peaaegu sama suur kui eelmisel aastal kokku. Kui eelmisel aastal sai liiklusõnnetustes surma 48 inimest, siis tänavu juuli alguseks oli elu jätnud juba 40 inimest. Selle artikli kirjutamise ajaks on hukkunuid veelgi lisandunud. Avalikkus nõuab suuremat politsei kohalolekut, kuid esmalt peaksime ehk ise peeglisse vaatama. Liiklusõnnetustel on ka muid põhjusi, kuid alustaks siiski peeglist.
Olen terve oma teadliku elu sõitnud trassil Tallinn-Virtsu-Tallinn (ja sealt edasi Muhusse ja tagasi). Kui autod Virtsus parvlaevalt pääsevad, algab juba enne asula silti midagi, mida võiks kadestada ka Ouninpohja kiiruskatse Jyväskylä rallil. Kohe sadama juures on paar kiirustõket, aga edasi tuleb juba Metsik Lääs. Muhus olles jõudsin lugeda liiklusuudiseid ja mandrile jõudes tegelesin veidi vaatlustööga.
Panin auto püsikiirushoidja täpselt 90km tunnikiirusele ja hakkasin kulgema meie vabariigi pealinna suunas. Minust sõideti mööda kui postist, kaasa arvatud autod, mille külge olid kinnitatud jalgrattad (jalgratastega ju väga kihutada ei saaks?), ja muidugi ka mootorrattad. Kusjuures möödasõitjad tegid ikka väga julgeid manöövreid, kaasa arvatud pimedates kurvides. NB! – jutt ei käi Tallinn-Tartu maanteest, vaid trassist Virtsu-Tallinn.
Üle mitme-setme aasta oleme olukorras, kus Virtsu-Tallinna maanteel ei toimu suuremat remonti (enne Laagrit on natuke, jah). Olen kirjutanud varem remontide orgiast, aga tundub, et väike teeremont ongi ainus võimalus kihutamist veidikenegi pidurdada. Sest muud pidurid ei paista toimivat.
Tallinna linnajuhid on mõistnud remonditööde kasulikkust ja kaevanud linna pahupidi. Juba ainuüksi kümme minutit Tallinna liikluses võib vererõhu taevasse viia – autojuhid teevad hulle manöövreid ja teeremondid viivad kohtadesse, kuhu muidu ei satu.
Tallinna puhul peaks lähenemine olema nüansseeritum, kuid ma paneksin põhisüü ikkagi autojuhtidele, kes ka ilma teeremondita sõidavad näiteks 40 km/h alas 70ga või kes reastuvad pidevalt ümber, tekitades mitmeid liiklusohtlikke olukordi. Väljastpoolt Tallinna tulnud autojuhid peavad võitlema hailike kohalikega ja linnas orienteeruma.
Inimlikult on mõistetav, aga mitte lubatav, kui mõnikord tunde teeremondi tõttu ummikus istunud valla pääsevad ja gaasipedaali jälle kasutada saavad. Segadus Tallinna kesklinnas on tohutu ja seda veel ajal, kui kooli ei ole ja paljud inimesed on üldse ära sõitnud.
Kihutamisega on paraku see lugu, et tegemist on käitumusliku nähtusega, seega ei ole seda võimalik üleöö muuta. Loota, et inimesed enam ei kihuta, on sama naiivne, kui arvata, et alkoholi kõrgema hinna puhul inimesed enam nii palju ei joo. Mina ei oska ka imerohtu välja pakkuda, aga politsei pidev kohalolek koos haridustööga võiksid olla need võtmed, mis kihutamisele piiri panevad. Kui keegi võtab oma valimisloosungiks inimeste kihutamiskihu vähendamise, on ta kas äärmiselt naiivne või nõrk kommunikaator.
Kihutamine on tegelikult oma kaasliiklejate suhtes ka ebaviisakas. 10. augustil peetaval arvamusfestivalil pean kõnelema soomlaste ja eestlaste erinevusest ja sarnasusest. Liikluses käitumine on kindlasti see, milles eestlased oma põhjanaabritest erinevad. Erinevus siinkohal töötab paraku aga põhjanaabrite kasuks.
Võibolla on teisedki olnud Helsingis silmitsi olukorraga, kus seisate jalakäijana ülekäiguraja ees ja vaatate autojuhiga tõtt – tema on peatunud, aga teie olete ka seisma jäänud, sest Tallinnas ju kunagi ei tea, kas autojuht peatub või mitte. Liikluses pole tegemist lihtsalt viisakusžestidega, mis võivad pärineda keskajast, vaid konkreetsete vajadustega – mitte autosid kinni parkida, mitte vahetada sõiduradasid suvaliselt ja ilma suunda näitamata ja nii edasi.
Küsisin kunagi Hollandis, kuidas õpetatakse autojuhte arvestama arvukate jalgratturitega. Vastus oli, et alati tuleb vaadata tahavaatepeeglisse ja siis kontrolli mõttes veel korra. Sest tõepoolest, Hollandis võivad jalgratturid pea ohutult liikluskeerisesse sukelduda, aga eks ole selles oma osa ka asjaolul, et neil on peaaegu alati jalgrattateed, mitte üksnes valge joon sõiduteel. Jah, ma tean, et vastulauseks saab näiteid tuua meie jalgratturite jultumusest, aga auto ja jalgratta kokkupõrkel kaotab alati jalgrattur. Ses plaanis on kergliiklusteed, mida mõned on pidanud mõttetuks raharaiskamiseks, teretulnud nähtused, kuid igale poole pole võimalik eraldi jalgrattateid ehitada – lootma tulebki jääda liiklejate omavahelisele viisakusele ja üksteisemõistmisele. Kui see on tekkinud, siis võib loota ka väiksemat hukkunute hulka.