Noarootsi jõudis loomakaitsjate kaardile mõni aasta tagasi, kui sinna rajati rebasekasvandus. Milleks kasvatada ja tappa loomi ainult karusnaha nimel, kui seda saab asendada teiste rõivaste või sünteetilise nahaga, küsisid loomakaitsjad. Põhjusega küsisid.
Viimase aasta jooksul on Eesti loomakaitsjad pidanud võitlust Dirhamisse kavandatud külastuskeskusega, mille akvaariumisse taheti tuua haisid ja raisid. Eile teatas EAS, et on otsustanud läänlaste projekti mitte toetada (kuigi formaalselt teistel põhjustel).
Eetilised printsiibid, mis ei luba loomadele tekitada kannatusi, on ju mõistetavad. Aga loomakaitsjate Meritähe keskuse vastu suunatud raev ja EASi otsus jätta lõpuks keskus rohkem kui 2 miljonist eurost toetusrahast täiesti ilma on siiski ebaproportsionaalselt karmid.
Haisid ja raisid ei oodanud Põhja-Läänemaal tapmine või füüsilised piinad. Pealegi oleks tegemist olnud mõne isendiga. Loomakaitsjate endi sõnul ähvardab neid väikses ja loomuvastases keskkonnas igavus ja stress.
Äriplaani järgi oleks aastas Dirhamit külastanud sada tuhat turisti. Pärast 1990ndaid varisesid Põhja-Läänemaa kalurikülad kokku ja see on siiani mahajäänud kant. Keskus oleks toonud palju inimesi ja raha just sinna, kuhu seda Läänemaal hädasti vaja on.
Kui panna külastuskeskuse kalade kannatused ja külastuskeskuse pakutavad hüved kaalukausile, ei tundu, et terve keskuse ärajätmine on õige lahendus. Kindlasti oli kompromissiruumi, aga kompromissideks valmis paistis olevat ainult arendaja, mitte kriitikud.
