Ahto Lobjakas: ühe ajastu lõpp Eesti julgeolekupoliitikas

Esmaspäeval astus Eesti uude ajastusse. 25 aastat meie julgeolekupoliitikat kujundanud reaalsus pöörati esmaspäeval Helsingis USA president Donald Trumpi ja Venemaa president Vladimir Putini kohtumisel pea peale. Osundagem Trumpi, Eesti ainsa julgeolekugarandi suveräänset liidrit: „Ma usun, et USA on olnud rumal, me kõik oleme olnud rumalad, me oleksime pidanud seda dialoogi pidama kaua aega tagasi.” Tõlge, kui seda peaks vaja olema: Lääne ja Venemaa vastasseisule tuleb joon alla tõmmata. „Me oleme astunud esimesed sammud helgema tuleviku suunas, tuleviku suunas, kus on tugev dialoog ja palju mõttekohti,” selgitas Trump ise.

Ei ole mingit kahtlust, et Trumpi ei seo peaaegu miski neist väärtustest ja tingimustest, mis on siiani kujundanud NATO ja Euroopa Liidu suhtumist Venemaasse. Veel tähelepanuväärsemalt ei pea Trump kumbagi organisatsiooni – ega nende kehastatavaid liitlassuhteid – mikski. ELi nimetas ta enne tippkohtumist „vastaseks” („vaenlane” oleks ehk veel täpsem tõlge Trumpi kasutatud ingliskeelsele sõnale foe). Venemaad kirjeldas USA president Helsingis samas „hea konkurendina”. NATOs püüdis Trump eelmisel nädalal teadlikult vinti üle keerata jutuga, et alliansil on USA jaoks väärtus vaid siis, kui see kulutab kaitsele ulmelised neli protsenti SKTst.

Kui kõik see ei peaks näima veenva tõendusmaterjalina sellest, et globaalselt julgeolekupoliitiliselt reaalsuselt ja Eesti välispoliitikalt on senine põhi alt ära kukkunud, siis lisagem siia Trumpi märkus intervjuus Fox Newsile sealtsamast Helsingist. Kui usutleja küsis Trumpilt, miks ta poeg peaks minema Montenegrot rünnaku eest kaitsma, vastas USA president: „Ma mõistan, mida te ütlete. Ma olen küsinud sama. Montenegro on pisike riik väga tugeva rahvaga. Nad on väga agressiivne rahvas, nad võivad muutuda agressiivseks ja palju õnne, olemegi kolmandas maailmasõjas. Aga [NATO] on sellisena üles ehitatud.” Siin on väga tugevad sugemed 1939. aastast, kui Natsi-Saksamaaga lepitusele lootjad küsisid „Miks surra Danzigi eest?”. Siin on ka väga tugev paralleel Eestis üha rohkem maad võtva enesekaemusega kõiges, mis puudutab Venemaad ja venelasi.

Mõistetavalt on Venemaaga piirnevate riikide valitsused šokis. Trumpi juttu pole siiani keegi ametlikult tõsiselt võtnud, kuid niivõrd, kui USA president otsustab oma riigi poliitika üle, tuleb tema sõnu nüüd käsitleda uue reaalsusena. Selles reaalsuses kõlavad pehmelt öeldes õõnsalt välisminister Sven Mikseri teisipäevased sõnad, et NATO pühendumus artikkel viiele pole kusagile kadunud ning et Venemaal lasub kogu süü probleemide eest rahvusvahelise kogukonnaga. Me elame praegu tegelikkuses, kus välisministri teine väide on otseses ja karjuvas vastuolus meie riigi kaugelt kõige tähtsama liitlase juhi arusaamaga asjadest. Välisministri esimene väide eeldab samas sisuliselt, et seesama juht vajutab pühast liitlaskohusest kantuna tuumanuppu juhul, kui Venemaa peaks Eestile kallale tungima.

Õõnsus ei ole aga peamine probleem Mikseri ja teiste Eesti juhtide reaktsioonides (või nende puudumises). Suuremat muret peaks valmistama nende avalik (või vaikiv) usk, et maailmas pole midagi muutunud. Nagu öeldud, šokk on mõistetav, kuid selleks oleks saanud ammu valmistuda ning nüüd on viimane aeg hakata kohanema tulevikuga, milles senised pidepunktid enam ei pea. See ei tähenda, et Eestil või teistel Balti riikidel oleks nüüd lips läbi. Küll aga tähendab see, et ajaloo prügikorvi on maandunud viimased 15 aastat kehtinud ametlik veendumus, et Narva iga ruutsentimeetrit kaitseb NATO sama kindlalt kui New Yorgi igat ruutsentimeetrit (kui kasutada Taavi Rõivase lapsesuiseid sõnu aastast 2016). Millegipärast pole keegi meie muidu väga Poola-sõbralikust julgeolekupoliitilisest eliidist pidanud vajalikuks jagada Poola kauaaegse mõjuka välisministri Radoslaw Sikorski sünget Twitteri-reaktsiooni Trumpi ja Putini kokkusaamisele: „Kuidas peaksime me USA liitlasena uskuma, et kui president Putin päästab valla hübriidsõja või isegi tuumarünnaku Poola vastu, ähvardaks president Trump teda tuumavastulöögiga?”

Meil pol mingit kindlust isegi selle osas, et Trump ei lõpeta seni heidutusena hinnatud NATO õppusi Balti riikides ega tee võimatuks Suurbritannia juhitud rahvusvahelise pataljoni jäämist Tapale. Kogu Trumpi jutu loogika sellele osutab: kui tema soov on tõesti parandada suhteid Venemaaga, kärpida tuumarelvade arvu ja pidada dialoogi, siis on pinge langetamiseks kõige sobivam koht piiritsoon.

Seega on selge, et suhtumist Venemaasse ei saa Eesti enam ehitada eeldusele, et Narva jõel jookseb piir põlvkondi kestvas hea ja kurja võitluses. Ükskõik, kuidas asjad meile võivad näida – või isegi: millised nad tegelikult võivad olla –, ei ole sel kõigel mingit tähendust, kui keegi teine peale meie seda ei usu. Üks asi on vanast julgeolekupoliitikast kehtima jäänud: ilma liitlasteta on Eesti hukule määratud. 

Loomulikult pole NATOt laiali saadetud, kuid muutuma peab eeldus, et igal meie sõnal ja teol on automaatne Washingtoni kate. See peaks meie sõnad, eriti Venemaa suunal, muutma harvaks ja äärmiselt läbikaalutuks. Venemaad tuleb hakata aktsepteerima kui paratamatust ning Soome eeskujul õppida sellega elama. Soome eeskuju näitab ühtlasi, et see ei pea tähendama mingeid põhimõttelisi kompromisse. Pigem vastupidi, uues olukorras tuleb Eesti võimudel enne varem kui hiljem otse silma vaadata ajaloolisele vajadusele leida mõlemat poolt rahuldav lahendus vähemusküsimusele. See pole vajalik mitte üksnes Eesti kindlustamiseks veel raskemate aegade vastu. Kõigi alaliste elanike võrdsustamine seaduse ees ning nende erisuste tunnistamine on ühe liberaaldemokraatliku riigi kohus. Kui kusagile tõmmata punane joon, siis just siia: millised iganes on Eestis vältimatult vajalikud muutused, peavad nad ülimaks seadma õigusriigi ja demokraatia püsimise. 

Naastes lõpuks Trumpi juurde: muidugi võib teha näo – nagu Eesti valitsus näib otsustanud teha –, et tegemist on halva unenäoga, millest mingil hetkel loodetakse ärgata. See oleks aga rumal, sest nii kaotataks veelgi enam kallist aega valmistumiseks selleks, millest ei ole pääsu. Ükskõik, mida kirjutab meedia sellest, mis toimub praegu Washingtonis, on otsustav tähendus lihtsatel numbritel: ligi 90% vabariikliku partei valijatest toetab Trumpi.

Viimase küsitluse andmeil toetab Trumpi Venemaa-poliitikat 71% vabariiklastest. Sügisel on tulemas vahevalimised ning see tähendab, et lõpuks maksab Trumpi võime hääli tuua. USA poliitika otsustab alati rahvuslik huvi. Viimast ei määra aga mitte õilsad kaalutlused liitlassuhete või rahvusvahelise õigluse tähtsuse teemal, vaid valijate tahe. See tähendab, et on väga suur šanss, et Trump jääb võimule ka teiseks valitsemisajaks. Vähemalt selle aja vältel on äärmiselt võimalik kõik see, mida Eesti valitsused on viimased 15 aastat kõige rohkem kartnud – NATO vihmavarju sulgumine. Kuid on tõenäoline, et ka pärast Trumpi ei pööra olukord enam tagasi meile harjunuks saanud rööbastesse. Kahju, mis tehtud liitlassuhetele üle maailma ning nendest lähtuvad vastukalkulatsioonid Euroopa pealinnades, on selleks ajaks oma töö teinud.

Eesti kõige targem kurss on järgida ELi peajoont. See tähendab esmajoones Saksamaa järgi joondumist – mis samas tähendab vältimatuid erimeelsusi USAga. Alternatiiv, nagu öeldud, oleks pöörata selg Euroopa liitlastele ja loota ainult USA-le, kelle president muust ei räägigi kui sellest, kui vähe selline liitlassuhe talle korda läheb. Kuid ka EL on sundseisus – kui USA ja Venemaa suhted peaksid jätkama soojenemist, ei jää ka Saksamaal, Prantsusmaal jt muud üle kui USA eeskuju järgida, vastasel juhul ootaks Euroopat strateegiliselt lubamatu majanduslik ja julgeolekupoliitiline isolatsioon.